Savimudel - mis see on, määratlus ja mõiste
Barro mudel on endogeenne kasvumudel, mille keskne küsimus on see, milline eelarvepoliitika suurus ja fookus optimeerib pikaajalist majanduskasvu.
Barro mudel hõlmab avalike hüvede (näiteks infrastruktuuri) tootmist riigi poolt, kes saab oma ressursse maksu kaudu. Eelkõige eeldati algses Solowi mudelis, et valitsus ei osalenud majanduses.
Kuigi Barro mudel ei olnud esimene, kes valitsust majanduskasvu kontekstis käsitles, oli eelarvepoliitika peaks riigi tootmist hoogustama just selle suuruse ja fookuse üle peetavate arutelude eestvedajana.
KasvumäärBarro mudeli lahti harutamine
Artiklis pealkirjaga "Valitsuse kulutused majanduskasvu lihtsas mudelis" (1990) Barro pakub välja oma mudeli.
Pakutakse välja turu detsentraliseeritud (1) ja planeerija (2) tsentraliseeritud tootmisfunktsioon.
kus K esindab erakaupu ja G esindab avalikke hüvesid.
Seega näeme, et erakapitali marginaalne tootlus väheneb, kuid marginaalne tootlus kogukapitalile on konstantne.
Samuti on intertemporaalne kasulikkuse funktsioon tõstetud kui
Ja nagu Ramsey mudelis nägime, lahendame Hamiltonianiga ja saame selle:
Kui võrrelda neid kasvumäärasid, siis täheldame, et turuga saadav on madalam kui planeerijaga mudeli puhul. Seda seetõttu, et investorid arvestavad puhaskasumit pärast makse. Siis, kui on mingi maks, investeerivad agendid vähem ja saavutatakse madalam tasakaal.
Kuid mis huvitab neid, kes kujundavad ja viivad ellu majanduspoliitikat täiesti planeerimata riikides, on teada maksumäära, mis maksimeerib elanikkonna pikaajalist heaolu.
Optimaalne maksumäär
Eeldame, et eelarve on tasakaalus: valitsuse kulutusi finantseeritakse võrdse kogumaksuga maksudega. Me saame selle määratleda G = TY kus G mis esindab avalikke hüvesid, mis on võrdne määraga T tootemaks Y.
Kustutamine T me saame selle
Seejärel kontrollime, kas turumajanduses ja valitsuse juures T esindab avalike hüvede osalemist tootmisfunktsioonis.
Lõpuks tuleb märkida, et Barro mudelis on avaliku ja erasektori vastastikune täiendavus. Tegelikult, kuna avalike hüvede pakkumine on suurem, on erakapital tootlikum. Kui aga avalik sektor kasvab liiga suureks, aeglustub kasv. Graafiliselt võiks seda kujutada Lafferi kõverana, muutes vertikaaltelje pealkirja, mis antud juhul oleks “pikaajaline kasv”.
Viited:
Sala-i-Martin, X. (2000) Märkused majanduskasvu kohta. (2kuni ed). Barcelona: Antoni Bosch.
