Pikaajalised kohustused - mis see on, määratlus ja mõiste
Pikaajalised kohustused, mida nimetatakse ka püsivateks kohustusteks, koosnevad kõigist neist võlgadest ja kohustustest, mis ettevõttel on pikemas perspektiivis, see tähendab võlad, mille tähtaeg on üle ühe aasta ja seetõttu ei tohiks nad käimasoleva aasta jooksul põhiosa tagastada. , kuigi huvi on.
Bilansis, mida kasutatakse ettevõtte raamatupidamise pidamiseks, leiame kohustused ning kohustuste piires saame eristada lühi- ja pikaajalisi kohustusi. Need tulenevad muu hulgas ettevõtte rahastamisvajadusest, mis on vajalik põhivara soetamiseks, võlakirjade kustutamiseks ja eelisaktsiate tagasivõtmiseks.
Põhiline erinevus pikaajaliste ja lühiajaliste kohustuste vahel seisneb selles, et lühiajaliste kohustuste puhul on lühiajaliste kohustuste korral suurem võimalus pidada läbirääkimisi aktsionäridega suurema jõuga, hankides kapitali soodsamast rahastamisallikast, kui nad seda nõuaksid üksused pangandus.
Pikaajalistest kohustustest rääkides peame silmas pikaajalisi finantskrediite. Sel moel, eristades lühiajalised kohustused (lühiajalised) pikaajalistest (pikaajalised), saame korrastada ettevõtte rahandust ja töötada välja makseplaani, mis kohandub majandusprognooside ja ärimudeliga.
Pikaajaliste kohustuste koosseis
Pikaajalisi kohustusi moodustavaid elemente saab eristada nende olemuse järgi:
- Pikaajalised eraldised
- Pikaajalised võlad
- Pikaajalised võlad grupi ettevõtete ja sidusettevõtetega
- Edasilükkunud maksukohustused:
- Pikaajaline laekumine
Pikaajaliste kohustuste kasutamine
Pikaajaliste kohustuste eeliste hulgas on likviidsus, mille see ettevõttele toob, et saaksime seda kapitali kasutada uuteks investeeringuteks ja kasvuplaanide kiirendamiseks. Finantsarvestuse seisukohast on hädavajalik luua käibekapital ja selleks peavad käibevarad olema suuremad kui lühiajalised kohustused. See võimaldab tegutsemisvaru juhul, kui sissenõudmise ja maksete ajakavas on erinevusi.
Kriitilises olukorras võivad ettevõtted olla aga sunnitud läbi viima võla restruktureerimise protsessi, et oleks võimalik lahendada lühiajalisi võlgu ja vältida pankrotisituatsioone. See ümberkorraldamine hõlmab lühiajalise võla muutmist pikaajaliseks, säästes seeläbi aega ettevõtte finantsprobleemide lahendamiseks.
