Rahvusvaheline dumping on rahvusvahelistel turgudel levitamistaktika, mis seisneb hindade kehtestamises alla tegelike kulude, mille võrra ettevõte on eksportinud (ettevõte, kes müüb teise riiki), võimaldades nimetatud toote hindadel olla madalamad välisriigis. kui riigis, kus neid toodeti.
Lihtsamalt öeldes viitab rahvusvaheline dumping juhtumitele, kus toodet müüakse mõnes teises riigis madalama hinnaga kui see toodeti. Oletagem näiteks mõne jalanõu juhtumit.
Firma A toodab Zapatalandias riigis jalatseid hinnaga 10 dollarit. Tema kavatsus on neid müüa teises riigis nimega Bailandia. Lõpuks ekspordib ta kingad Taiwasse ja müüb need 8 dollari eest. See tähendab, et alla toodangu hinna.
Rahvusvahelise dumpingu eesmärk
Kuid võiksime endalt küsida, miks peaks ettevõte müüma alla omahinna? Tundub kummaline, et ettevõte müüb alla tootmiskulude. Kuna see tähendab raha kaotamist.
Nüüd on selle taga turuosa võitmine ja konkurentide tõrjumine. Kui ettevõte suudab teatud aja jooksul neid kahjusid kanda ja teised ettevõtted seda ei tee, on tagajärg selge. Kõige võimsam ettevõte jääb turule ja ülejäänud peavad sulgema.
Kui konkurendid on kadunud, kasutab alla omahinna müünud ettevõte oma võimupositsiooni, et kehtestada kõrgemad hinnad ja teenida rohkem raha.
Kriitika rahvusvahelise dumpingu kohta
See on praktika, mis tekitab arutelusid. Nii palju, et suures osas Euroopa riikides on alla tootmiskulude müümine keelatud. Muidugi on teatud erandeid, näiteks ülemäärase tootmise korral või võib näidata, et kahjumiga müümine toob kaasa vähem kahjumeid kui üritamine müüa toodet täies tootmiskulus.
Turu pooldajate sõnul on see tarbija jaoks hea asi, kuna nad leiavad tooteid madala hinnaga.
Mil määral saab seda siiski lubada?
Loogiliselt võttes kaotavad importiva riigi tootjad, kuhu on suunatud dumpinguhinnaga toode, turuosa ja usaldusväärsuse, kui nad peavad pakkuma oma tooteid kõrgema hinnaga kui teistest riikidest toodavad tooted.
Rahvusvahelise dumpingu näide
Võtame näiteks mõne muu kui Hispaania ettevõtte maksevõime, et lubada endale aastaid alla kahjumi müüa. Lõpuks õnnestuks tal kõik riiklikud tootjad riigist välja saata, võttes kogu oma toote turu üle.
Dumpingust saab teatada Maailma Kaubandusorganisatsioonile (WTO). Seda saab vältida kõrgete tollimaksude (maksude) kehtestamisega toodetele, mille suhtes dumping toimub.
Kurioosse faktina on Hiina olnud 20. sajandi suurim dumpinguvastaste meetmete ohver.
