 existen sistemas de pensiones “de capitalización”, basados en el ahorro individual. En estos casos el Estado recibe las aportaciones periódicas de cada trabajador y las invierte en activos libres de riesgo. Llegada la edad de jubilación, el contribuyente comenzará a recibir el capital que ha aportado más los intereses generados a lo largo de su vida laboral. De esta manera se garantiza un sistema equitativo (ya que las prestaciones recibidas se corresponden directamente con lo cotizado) y sostenible a largo plazo, ya que <strong>las pensiones actuales no repercuten de ninguna manera sobre la población activa,</strong> cargando ésta solamente con los costes indirectos (sanidad, atención a la dependencia, etc.) del mantenimiento de la población retirada.</p>
<p>El sistema español actual, en cambio, puede clasificarse entre los que comúnmente se designan como “de reparto”. Esto significa que las aportaciones de los trabajadores activos (aunque computarán en el cálculo de las pensiones que a cada contribuyente corresponderán en el futuro) no son destinadas a los propios trabajadores sino al pago de pensiones de los ya retirados. De esta manera <strong>es la población activa quien asume todos los costes derivados del mantenimiento de la población jubilada,</strong> y la estabilidad del sistema depende exclusivamente de la cantidad de trabajadores en activo en relación a los retirados. Para prevenir un eventual impago de las pensiones en el futuro, en el año 2000 se constituyó en España el Fondo de Reserva, que acumulaba y reinvertía periódicamente los superávits anuales de la Seguridad Social. Sin embargo, ante la irrupción de la crisis las autoridades españolas han decidido disponer del Fondo para asegurar el pago de las pensiones, lo cual explica el descenso cada vez más pronunciado de sus activos. Pero el deterioro de las cuentas de la Seguridad Social, que han pasado del superávit al déficit, se debe a causas aún más complejas.</p>
<p><img src=)
Esiteks pole kahtlust, et tööpuuduse kasv (mis ulatus 7,95% -lt 2007. aastal 20% -ni täna) kriisi otsese tagajärjena on avaldanud topeltmõju: ühelt poolt töökohtade, tööhõive hävitamise kaudu töötute arvu kasv on tähendanud suuremat nõudlust töötushüvitiste järele. Teisisõnu, tööhõive langus on sotsiaalkindlustuse jaoks tähendanud nende sissetulekute vähenemist ja kulude kasvu. Nii on süsteemi jätkuv ülejääk alates 2010. aastast muutunud tõsiseks krooniliseks defitsiidiks. Jätkusuutlikkuse mõttes on Hispaanias hõivatute arv 2016. aasta teises kvartalis langenud 17,8 miljonile (2007. aastal 20-le), samal ajal kui pensionäride arv on kasvanud 1 miljoni võrra (7,5-lt 8-le, 5-le samal perioodil). See tähendab, et riigis on olnud 2,7 osamakse tegijat 2,1-le iga pensionäri kohta.
Kuid tööhõive koondtase (nagu ka maksumaksjate ja pensionäride suhe) ei saa iseenesest seletada sotsiaalkindlustuse puudujäägi staatust. Kui see nii oleks, oleks viimase kolme aasta töökohtade loomine tõenäoliselt probleemi lahendanud (vähemalt osaliselt), kuid just sel perioodil on reservfond kõige vähem vähenenud. Põhjus pole keegi muu kui reaalpalga vähendamine (erasektori langus 2,7%) põhjustatud omakorda tööjõu suuremast paindlikkusest, ajutiste ja osalise tööajaga lepingute suurenemisest ning seetõttu, et kõrgeima lisandväärtusega sektorid (näiteks tehnoloogia) on endiselt suhteliselt nõrgad Hispaania majandus tervikuna, jättes suurema osa töökohtade loomisest madalate kvalifikatsioonide ja madalate palkadega sektorite (näiteks turismi) kätte. Nii on viimaste aastate majanduse areng viinud sisemise devalveerimisprotsessini, mis on lõpuks vähendanud sissemaksetelt saadavat tulu, kuna need on otseselt seotud palkadega.
Teiselt poolt, kui töökohtade hävitamine ja sisemine devalveerimine on süsteemi lühiajaliselt destabiliseerinud, on pikas perspektiivis palju suurem riskitegur ja see on Hispaania elanikkonna enda areng. Viimastel aastakümnetel on Hispaanias toimus põhjalik demograafiline muutus, mis on muutnud valdavalt noore riigi üha vananevaks riigiks, kus surmad hakkavad juba sünnitusi ületama. Selles mõttes, et kui 1963. aastal (praeguse pensionisüsteemi väljatöötamise aastal) oli alla 19-aastaseid elanikkonnast üle 35%, siis täna ei jõua nad 19% -ni. Vastupidi, üle 65-aastased on samal perioodil tõusnud 3,8% -lt 14% -le. See ei tähenda lihtsalt keskmise eluea kasvu, vaid sündimuse langust, mis ei taga enam isegi põlvkondade vahetust. Kui sellele lisada veel muud tegurid, näiteks noorte väljaränne (koos süvenemisega, et riigist lahkujad on enamasti ka kõige kvalifitseeritumad töötajad), on tulemuseks pikas perspektiivis jätkusuutmatu süsteem ja kelle olukorra halvenemine on kiirenenud majanduskriis.
Lõpuks on ka reservfondi haldamine tekitanud kahtlusi, kuna suurem osa vahenditest (ulatudes 97% -ni 2012. aastal) investeeritakse Hispaania riigivõlasse. See ei tähenda mitte ainult mitmekesistamise puudumisest tulenevat suuremat riski, vaid ka olulisi alternatiivkulusid madalate intressimäärade ja võlakirjade hinnatõusuga keskkonnas, mida tõendab asjaolu, et Hispaania emiteerib juba negatiivse kasumlikkusega võlakirju. Kokkuvõtteks võib öelda, et fondi kasutamine riigi defitsiidi rahastamiseks on takistanud nende ressursside investeerimist muudesse kasumlikumatesse varadesse, piirates seeläbi süsteemi tulusid.
Olles silmitsi sama kriitilise olukorraga kui praegune, on majandusteadlased võtnud erinevaid seisukohti. Kõige kriitilisemad leiavad, et pensionisüsteem on iseenesest ebastabiilne, kuna selle pikaajaline jätkusuutlikkus ei põhine hüvitistel, mida ta on võimeline saama oma vahenditega, vaid uute sissemaksjate sissemaksetega: struktuur, mis säästab erinevusi , näeb ohtlikult välja nagu püramiidi petuskeemid, kus aktsionäride eelised ei tulene loodud kasumlikkusest, vaid uute investorite osalusest. Probleem on selles, et need süsteemid lagunevad tavaliselt siis, kui huvitatud investoreid enam ei leita ja seetõttu on võimatu aktsionäridele tagasi anda. Selle vaatenurga kohaselt oleks sotsiaalkindlustus samas olukorras (nähes, et uute sissemaksjate osamaksed vähenevad) ja ainus võimalik lahendus oleks praeguse maksmise järgse süsteemi lõplik asendamine teise kapitaliseerimissüsteemiga.
Alternatiivne lähenemisviis oleks säilitada praegune süsteem, kuigi reformida mõningaid selle olulisi aspekte. Ettepanekud ulatuvad uute maksude loomisest kuni sotsiaalmaksude suurendamiseni läbi erinevate valemite kulude jaotamiseks valitsuse ja sotsiaalkindlustuse vahel. Samuti on olemas segamini makstavad jakapitali mudelid (näiteks Saksamaal ja Hollandis kasutatavad), mis võiksid tagada ohutu ülemineku jätkusuutlikumale süsteemile.
Lõpuks näib sündide arvu järkjärguline vähenemine väidavad sündimuse suuremat tõusu. Mõnes Euroopa riigis on välja töötatud pikaajalised plaanid, mis hõlmavad rasedus- ja sünnitushüvitisi, perekonna lepituspoliitikat ja stiimuleid suurperedele. Hispaanias näib see küsimus aga olevat majanduslikust arutelust kaugel ja perepoliitikale eraldatud ressursid moodustavad ainult 1,3% SKPst (Euroopa keskmine näitaja on 2,2%), samas kui uus tööhõive raamistik (46,48% noorte töötusega) , pikem ajutine töö ja madalamad palgad) on pidur uute perede loomisel.
Igal juhul on praeguse süsteemi puudustest hoolimata selge, et madala lisandväärtusega tegevusega aktiivne elanikkond ei suuda pikas perspektiivis tagada passiivse elanikkonna jaoks piisavalt kõrget elatustaset, ja veel vähem, kui arvuline suhe ühe ja teise vahel jätkuvalt väheneb. Kreeka näide näitab, et üks euroala kõige mahajäänumaid majandusi ei suutnud maksta pensione, mis moodustasid kuni 96% tööpalgast (näiteks Saksamaa pensionärid ei jõua 70% -ni). Põhjus on see, et lihtsalt ei tekitanud tööjõud nende hüvitiste rahastamiseks vajalikku ülejääki. Kreeka juhtum võib olla Hispaania jaoks hoiatuseks, et ta otsiks pensionide probleemile lahendust tootlikkuse ja lisandväärtuse kasvu kaudu, mis võimaldab samal ajal suurendada tööhõivet ja palku. Täna otsivad enamik Hispaania poliitilistest agentidest uusi jaotusvormeleid ja teevad ettepaneku jätkata maksukoormuse suurendamist erasektoris, mida sisemine devalveerimine on juba tugevalt mõjutanud. Kuid kahjuks on ebaoluline, kui majandus ei suuda rikkust luua.