Balti vabariigid on alates 1990ndatest aastatest läbi teinud tugeva majandusarengu ja nende kasv toob nad lähemale Põhja-Euroopa õitsengule. Analüüsime nende majandust nende nõrkade ja tugevate külgedega.
8. jaanuaril teatas ÜRO ametlikult, et Eesti, Läti ja Leedu (ülal sinisega) lahkus Ida-Euroopa rühmast selle asutuse tehtud klassifikatsioonis kõigi maailma riikide jaoks. Selle asemel saanud osa Põhja-Euroopast Ühendkuningriigi, Iirimaa, Islandi, Norra, Rootsi, Taani ja Soomega. Kolmes Balti vabariigis on uudised hästi vastu võetud, kuna nad näevad selles oma viimaste aastakümnete majanduse edusammude tunnustamist ja protsessi kulminatsiooni, mis hõlmab endise kommunistliku bloki distantseerumine ja Skandinaavia rahvastega lähenemine.
Selle protsessi mõistmiseks on vaja meeles pidada, et selle päritolu pärineb aastast 1990ndate alguses koos Nõukogude Liidu hääbumisega ja Varssavi pakti ümber moodustatud bloki purunemine, sündmused, mis põhjustasid nii kommunismi languse juba iseseisvates riikides (Poola, Ungari) kui ka uute riikide (Ukraina, Valgevene) ilmumise. Ida-Läänemere alade puhul taastasid iseseisvuse kolm vabariiki: Eesti, Läti ja Leedu.
Põhimõtteliselt oli neil kolmel majandusel palju rohkem sarnasusi Ida-Euroopaga kui Skandinaaviaga: riigi kavandatud majanduse, tugeva sõltuvuse Venemaast ja tõsise tehnoloogilise mahajäämuse tõttu ei olnud nende arengutase kaugeltki Põhja-Euroopa, ja isegi teistest riikidest, mis samuti kommunismi maha jätsid (Soome, Poola). Kapitalismile ülemineku protsess oleks aeglane ja keeruline, kuid kõigepealt tuli otsustada, kas kohanemine peaks olema kiire või progressiivne. Balti riigid valisid esimese variandi, suurem osa Ida-Euroopast aga teise.
Kakskümmend aastat hiljem (vähemalt võttes reaalseid kulutusi elaniku kohta majandusarengu mõõdupuuks) võiksime seda kindlasti öelda kiired kohandused on andnud paremaid tulemusi. Alustades sarnaselt tasemelt, on Balti vabariigid suutnud oma jõukuse tõsta palju kõrgemale tasemele kui teised (näiteks Bulgaaria ja Rumeenia), kelle majandusel kulus kommunismist loobumiseks kauem aega. Isegi kolme kõnealuse riigi seas on kõige tagasihoidlikumate tulemustega riik (Läti) olnud reformide elluviimisel just kõige kartlikum.
Kuidas läks kapitalismile?
Sellel majandusliku kohanemise protsessil olid kahtlemata ühised aspektid kogu endises Nõukogude blokis. Esiteks kaasnes kapitalismile üleminekuga maa ja riigiettevõtete uus erastamine ning õiguslik raamistik, mis tagab eraomandi ja kapitalistliku rahasüsteemi loomise. Teisalt sundis kaubanduse avatus ja uued turumajandused sektori karmit ümberkujundamist, mille tagajärjeks oli töötuse kasv. Lõpuks tegi uus reguleeriv raamistik regiooni uueks välisinvesteeringute sihtkohaks.
Kuid Balti vabariigid valisid kiirema ülemineku kapitalismile, mis näitas peagi paremaid tulemusi. Erinevalt nende naabritest on need kolm riiki Nad leevendasid oma tööeeskirju, vähendasid otsustavalt avalikku haldust ja lõid fikseeritud vahetuskursisüsteemi. Need meetmed põhjustasid tõsiseid lühiajalisi probleeme (peamiselt suurem kaubandusbilansi puudujääk, reservide vähenemine ja töötuse suurenemine), mis ei tundunud olevat nii tõsised riikides, kes eelistasid nende leevendamiseks järkjärgulisi kohandusi ja konkurentsivõimelisi devalveerumisi. Kuid aastate jooksul on reformid osutunud ülioluliseks kasvu kiirendamiseks ja kodanike elukvaliteedi parandamiseks.
Eelarveküsimustes on need riigid seevastu rakendanud maksude vähendamise poliitika ergutada rikkuse loomist erasektoris. Kõige paradigmaatilisem juhtum on Eesti oma kindla maksusüsteemiga (kindlasummaline maks): kogu tulu suhtes kohaldatakse sama liiki makse ja ettevõtte kasumit ei maksustata seni, kuni seda ei jaotata aktsionäride vahel (soodustades seega nende reinvesteerimist ettevõtetesse). Samasugust poliitikat on järgitud ka Lätis ja Leedus, näiteks üksikute tulumaksusulgude või pärandimaksude eemaldamise kaudu. Üldiselt võib öelda, et need uued maksusüsteemid, madalate hindade ja lihtsa disainigaon aidanud kaasa välisinvesteeringute jaoks dünaamilisema ja atraktiivsema majanduse loomisele.
Rahapoliitika osas pole kahtlust, et fikseeritud intressimääraga poliitikal olid esialgu kulud nii kaubandusbilansi puudujäägi, võlgade kui ka reservide kaotuse osas, kuid see näitas end peagi inflatsiooni ohjeldamiseks väga tõhus (samas kui naaberriikides toimus täpselt vastupidine). Kuna valuutad on seotud teiste Euroopa valuutade hinnaga ja hiljem võetakse kasutusele euro, on rahaline stabiilsus osutunud üheks tema majandusarengu alustalaks.
Teisalt on nende geograafiline asukoht Läänemere piirkonnas neid lubanud tugevdada sidemeid Skandinaavia riikidega, vähendades seeläbi kaubandussõltuvust Venemaaga. Nii leidsid Balti vabariigid ületamatuid partnereid, kuna need on riigid, mis toodavad kapitali ja on pühendunud kõrge lisandväärtusega tegevustele, kes otsisid uusi sihtkohti, kuhu investeerida, ja riikidest, mis võiksid olla nii arenevate turgude kui ka tarnijatena. lisatasud ja vahekaubad. Sellest ajast peale on paljud Skandinaavia tööstused ja pangad end Balti vabariikides sisse seadnud ja a pikk lähenemisprotsess kahe piirkonna majanduste vahel.
See piirkondade lähenemise protsess on veelgi olulisem, kui võrrelda seda teiste Ida-Euroopa majanduste arenguga. Seega, kuigi nende sissetulek inimese kohta oli 1995. aastal kõrgem, on Balti riigid ületanud ja nad on kasvanud palju aeglasemalt. Mis veel, kõigil kolmel vabariigil on õnnestunud oma händikäpi veelgi vähendada Euroopa keskmise ja Skandinaavia bloki suhtes. Suhteliselt võiksime isegi öelda, et nende majandus on kõige dünaamilisem, kuna 20 aasta jooksul on nad saavutanud kumulatiivse kasvu inimese kohta 172%, edestades Ida-Euroopat (93%).
On vaieldamatu, et Balti vabariikide arengut on varjutanud ka muud negatiivsed nähtused, nagu näiteks tööpuuduse ja väljarände suurenemineEhkki need on probleemid, mis on tõsiselt mõjutanud ka teisi Ida-majandusi ja mida seetõttu vaevalt nende eripoliitikale omistada saab. Võib ka väita, et need riigid võlgnevad oma edu teatava esialgse eelise eest, sest juba nõukogude ajal oli neil kaasaegsem tööstus kui naabritel, kuid tõsi on see, et hea osa sellest lammutati 90ndatel ja hiljem muudeti ümber, millega on raske NSV Liidule omistada saavutusi, mis on saavutatud kaks aastakümmet pärast selle kadumist. Vastupidi, näiteks on kolme Balti vabariigi kogemus kommunistlikud majandused kapitalismile üleminekul usaldades eelarve kokkuhoid, rahaline stabiilsus ja väline avatus. Kasvutee, mis on juba oma esimesed viljad kandnud (mida tõendab hiljutine kaasamine Põhja-Euroopa riikide rühma), kuid mis jätkub ka täna, pikal teel Skandinaavia jõukuse poole.
