Võrdlev staatika on meetod majanduses, mis koosneb kahe tasakaalupunkti võrdlemisest. Seda kasutatakse analüüsitava mudeli välise muutuja kahe olukorra, ühe enne ja pärast modifikatsiooni, vastandamiseks.
See tähendab, et kui viidata näiteks toote pakkumisele ja nõudlusele, arvutatakse müüdava hinna ja koguse kõikumine. See põhineb millelgi eksogeensel, näiteks turustruktuuri muutus täiuslikust konkurentsist monopoliks.
Konkurentsiturul tuleneb tasakaalupunkt nõudluse ja pakkumise sobitamisest. Kui tarnijaid on ainult üks, tuleb piirmaksumust samastada piirituluga. Kahe stsenaariumi erinevust võib näha järgmisel pildil:
Tuleb märkida, et võrdlev staatika ei peatu uurimast üksikasjalikult, kuidas ühest tasakaalust teise minna. Lihtsalt vastandage algus lõpptulemusele.
Võrdleva staatika ajalugu
Võrdleva staatika ajalugu pärineb majanduse algusaegadest. Seda peetakse eelkäijaks David Hume'ile, kes uuris 1752. aastal, kuidas kullavarude suurenemine hindasid mõjutas.
Hiljem hakkas võrdlev staatika graafiliselt ilmuma aastast 1870. Selle vormistas aga ainult John Hicks oma 1939. aasta raamatus “Väärtus ja kapital”. Samamoodi tegi seda ka Paul A. Samuelson raamatus “Majandusanalüüsi alused”. Alates 1947. aastast.
Staatiliste funktsioonide võrdlus
Võrdlev staatika on mikroökonoomika jaoks väga kasulik, et hinnata erinevate turgude toimimist. Kuid ka makromajanduse jaoks on kasulik teada, kuidas need mõjutavad raha- ja eelarvepoliitilisi otsuseid. Näiteks saab analüüsida keskpanga rahapakkumise suurenemise mõju.
Samuti tuleb märkida selle meetodi lihtsust, jättes kõrvale protsessi, mille abil saavutatakse iga tasakaal. Samamoodi iseloomustab seda hüpoteetiline-deduktiivne olemus, kuna seadused tuletatakse piiratud arvu teooriate ja põhimõtete põhjal. Viimaste seas paistab näiteks ettevõtte juhtimisel vajalikuks tingimuseks kasumi maksimeerimine.
Siiski peame arvestama ka võrdleva staatika piiridega. Kahe olukorra eraldi vastandamisel tuleb põhjusliku seose tuvastamisel olla väga ettevaatlik. See tähendab, et tuleb kaaluda, kas üks või mitu muutujat on mõjutanud.
Lisaks on veel üks oluline aspekt, mida võrdlev staatika ei uuri, kiirus, millega inimene liigub ühest tasakaalust teise.