Aristoteles on üks Vana-Kreeka kuulsamaid filosoofe, kes elas 4. sajandil eKr. C. Teda huvitasid nii erinevad erialad nagu bioloogia, filosoofia ja poliitika. Kõigis neis tegi ta huvitavaid kaastöid. Ta oli Platoni jünger ja Aleksander Suure juhendaja.
Aristotelese mõtet uuriti kuni 4. sajandini, kui keskaja saabudes taandati unustusse. Unustus, millest ta mitu sajandit hiljem esile kerkib, et taaskord tunnustataks teadmiste ajaloo ühe peamise tegelasena.
Aristoteles sündis umbes 384 eKr. Estagiras, Vana-Kreeka linnas, mis asub Calcidia poolsaarel. Seetõttu on Aristoteles pärit muistsest Makedoonia provintsist. Tema isa oli Makedoonia kuninga arst ja isiklik sõber Nicómaco, mis tähistab tema tulevikku. Tema ema Festide oli pärit Evia saarelt.
Aristoteles oli Platoni jünger ja kaastööline akadeemias, kus ta viibis umbes paarkümmend aastat. Seal õppis ta muu hulgas retoorika ja dialektika kunsti. Lisaks kirjutas ta ka mõned dialoogid, millest on säilinud vaid mõned killud.
Kuigi ta assimileeris palju meister Platoni ideid, nagu hinge surematus ja tõe absoluutsus, töötas ta välja ka omaenda algse mõtte süsteemi. Kui Platon suri, lahkus ta akadeemiast, kuna uue teadlase Espeusipo ideed ei langenud tema omaga kokku.
Terve elu pühendus ta teadusele ja filosoofiale. Tema esimene õppesuund oli bioloogia. Tema uurimistöö tulemus oli tema monumentaalne töö Loomade ajalugu. Selles projektis tegi ta koostööd Theophrastusega, kelle linnas Mytilenes elas ta suure osa oma elust. Selles linnas asutas ta uue akadeemia, mis nõudis Platoni ideede ainsat ja ustavat pärijat.
Tuleviku eestkostja Aleksander Suur
Aastal 342 a. C. kutsuti Makedoonia kuninga Filippo II, tulevase Aleksander Suure poja juhendaja ametikohale. Ta tegi seda kolm aastat, kuni pärija kutsuti osalema isa sõjaretkedel. Pole täpselt teada, mida ta talle õpetas, kuid ilmselt edastas ta talle Kreeka kultuuri põhimõtted. Samuti on võimalik, et ta õpetas talle arusaamu poliitikast, eesmärgiga valmistada teda ette monarhi tulevikuks.
Kuna Aleksander Suur tegutses kuningriigi regendina, asutas Aristoteles Ateenas uue kooli, mida nimetatakse Peripatoseks või Lütseumiks. Aleksander Suure surmaga koges Ateena 323. aastal eKr Makedoonia-vastaseid liikumisi. Selles kontekstis, nähes tema julgeoleku ohtu, eelistas Aristoteles linnast lahkuda. Ta leidis varjupaiga Euboias, oma ema maja lähedal, kus ta aasta hiljem suri.
Aristotelese mõte
Aristoteles viljeles erinevaid teaduslikke ja filosoofilisi erialasid. Teda huvitas ka poliitika või inimeste ja looduse suhe. Aristotelese arvates on palju valdkondi, mis pakuvad suurt huvi pakkuvaid ideid.
Filosoofiline mõte
Aristotelese jaoks oli inimese peamine eesmärk õnn. Kuid ta väitis, et see ei tulene naudingust, vaid ratsionaalsest teadvusest, mis tuleneb iga inimese reserveeritud rolli täitmisest. See tähendab, et järgida seda, mis on selle olemuse järgi korraldatud. Seetõttu õnnestus õnne saavutada ainult mõistuse teostamise ja vooruste kaudu. Need jagunesid kaheks: dianoeetika (intellektuaalse iseloomuga) ja eetika (mis puudutab intelligentsuse ja tundlikkuse suhet). Neid voorusi iseloomustati seetõttu, et need tuli omandada õpetamise teel ning neid identifitseeritakse kui õiget keskteed liialduste ja äärmuste vahel.
Aristotelese mõtte kohaselt oli voorust võimalik rakendada ainult organiseeritud ühiskonna kontekstis või riigi sees, mis ei ületanud piiratumaid sotsiaalseid vorme.
Poliitiline mõte
Aristoteles väitis, et osariigis eristati alati vabu kodanikke, kes olid võimelised ise valitsema, ja orje. Nende tõendite põhjal saadi perekonna, orjanduse ja vara vajalik olemasolu, mis olid kolm samba, mis toetasid kogukonda.
Riigi peamine eesmärk peaks olema poliitiliste vooruste rakendamine. Voorused, mis põhinesid kõigi kodanike seaduste ja vabaduste austamisel. Ta väitis, et see oli võimalik ainult siis, kui kõik elanikud järgisid seadusi ja allusid neile.
Aristotelese sõnul oli poliitika tihedalt seotud moraaliga, kuna inimene sai õnne saavutada ainult kogukonna elus. See tähendab riigi liikmena, poliitilise kogukonnana.
Filosoof uuris ka erinevaid valitsemisvorme, mida saaks riigis rakendada. Ta tegi vahet monarhia, aristokraatia ja vabariigi vahel, märkides, et igaüks neist on degeneratsiooni ohus. Seega võib monarhia muutuda türanniaks; aristokraatiast oligarhia ja poliitikast demokraatia.
Kaalus Ta väitis, et ideaalset valitsemisvormi pole olemas, sest kõik võivad manduda selle negatiivseks liialduseks. Seetõttu väitis ta, et ideaalne riik koosneb valitsemisvormist, mis on võimeline koondama kõik monarhia, aristokraatia ja poliitika teenused.
Aristotelese mõtte pärimine ja mõju
Aristotelese mõtet uuriti kuni 4. sajandini. Sellest hetkest peale oli tema kuju kaotamas kehtivust ja ta ununes unustusse, kuni Cordoba Averroeselt pärit andaluuslane selle taasavastas ja ümber hindas.
13. sajandil tundis ka Püha Thomas selle filosoofi vastu huvi ja aitas tema mõtte päästa. Sellest ajast alates on ta mõjutanud mõningaid skolastika sektoreid ja Salamanca kooli sündi.