Majanduspoliitika hõlmab tegevusi ja otsuseid, mille iga riigi ametivõimud teevad majanduse piires. Oma sekkumise kaudu kavatsetakse kontrollida riigi majandust stabiilsuse ja majanduskasvu tagamiseks, kehtestades suunised selle nõuetekohaseks toimimiseks.
Kui valitsus kehtestab kindla majanduspoliitika, vastutab ta riigi elus erinevate oluliste majandustegurite, nagu riigieelarved või tööturg, kontrollimise eest. Nii-öelda juhib riik oma territooriumi majandust majanduspoliitika vahenditega.
Majanduspoliitika eesmärgid
Majanduspoliitika eesmärkidest võib eristada lühiajalisi (ajutisi) ja pikemaajalisi (struktuurseid) eesmärke.
Lühiajaliste eesmärkide osas võime eristada kolme:
- Täistööhõive.
- Hinna stabiilsus.
- Maksebilansi parandamine.
Pikaajaliste eesmärkide osas võime eristada kaheksat:
- Tootmise laiendamine.
- Kollektiivsete vajaduste rahuldamine.
- Parem sissetulekute ja rikkuse jaotamine.
- Teatud piirkondade või tööstusharude kaitse ja prioriteedid.
- Eratarbimise normide paranemine.
- Varustuskindlus.
- Elanikkonna suuruse või struktuuri paranemine.
- Tööpäeva lühendamine.
Majanduspoliitika distsipliinid
Majanduslike muutujate kontrollimisega saab valitsus majandust stimuleerida. Võimude kasutatavate tööriistade järgi saame eristada kahte majanduspoliitika eriala:
- Fiskaalpoliitika: Keskendunud riigi ja selle administratsiooni ressursside haldamisele. See on riigi valitsuse käes, kes kontrollib kulutuste ja sissetulekute taset selliste muutujate kaudu nagu maksude kogumine ja riiklikud kulutused, et säilitada riikides stabiilsuse tase. See võib olla laienev või piirav.
- Rahapoliitika: Hindade stabiilsuse ja majanduskasvu tagamiseks kontrollitakse rahalisi tegureid (peamiselt rahapakkumist ja intressimäärasid). See võib olla laienev või piirav.
Majanduspoliitika tunnused
Majanduspoliitikal peab olema seatud eesmärkide saavutamiseks ja heaolu otsimiseks kõrge eelarve- ja rahameetmete sidusus, kooskõlastamine ja integreerimine. Tänu majanduspoliitika otstarbekale kasutamisele saab riik lisaks riigi majanduskasvule kaasa aidata ka oluliste sotsiaalsete ja konjunktuuriprobleemidega, nagu inflatsioon, vaesus.
Majanduspoliitika on iga riigi või piirkonna jaoks spetsiifiline, kuna selle väljatöötamisel võetakse arvesse iga selle territooriumi omadusi, kus seda rakendatakse, ja üldiselt ei ole võimalik saada ühesuguseid tulemusi, testides seda võrdselt kahes erinevas riigis. See juhtub seetõttu, et on olemas sotsiaalseid, geograafilisi või ideoloogilisi tegureid, mis muudavad iga riigi ainulaadseks.
Sõltuvalt maailmas valitsevatest ideoloogiatest ja majanduslikest lähenemisviisidest võib leida erinevaid seisukohti sekkumise taseme osas, mille valitsus peab oma riigi majanduselus omaks võtma.
On rahvusvahelisi organisatsioone, mis mõjutavad konkreetse majanduspoliitika väljatöötamisel otsuste tegemist, näiteks Rahvusvaheline Valuutafond (IMF), Föderaalreserv või Maailmapank. Samamoodi on majanduspoliitika tihedalt seotud maailmas eksisteerivate ideoloogiliste ja poliitiliste suundumustega, mida esindavad iga riigi poliitilised jõud.
Poliitiline ökonoomiaMajanduskasvu tingimused