Riiklik suveräänsus on tuntud kui suveräänsuse tüüp, mida iseloomustab teatud territooriumi võimu andmine oma kodanikele, kes rakendavad seda esinduskogudesse delegeerides.
Riikliku suveräänsuse olemasolu põhineb õigusliku ja põhiseadusliku raamistiku olemasolul, mis võimaldab ja legitimeerib suveräänsete kodanike suhteid neid esindavate juhtidega, kes tagavad nende õigused ja vabadused.
See suveräänsuse modaalsus sai alguse pärast Prantsuse revolutsiooni ja selliste nähtuste eksponentsiaalset edenemist nagu valimisõiguse avamine kodakondsuses, kodanliku klassi kasv ühiskondades ja vana feodaalse režiimi langemine.
Rahva omavalitsuse teostamise väga suurte raskuste tõttu on selle ülesande täitmiseks vajalik erinevate esindusasutuste asutamine, mis tagab riikide vajaliku haldamise.
Rahva suveräänsusLoodusliku suveräänsuse olemus
Riiklik suveräänsus keskendub rahvale kui riigi kodanike rühmale, omamoodi õiguste ja vabadustega üksusele, kellel on selles üksuses liikmeskond.
Selles mõttes püüdsid selle valitsemisvormi kehtestanud uued Prantsuse ja Inglise ideoloogid ja liberaalid jagada otsustusvõimet kogu rahvas vanadesse kuningatesse ja üllastesse isandatesse koondunud vana võimu vastu.
Poliitilise, majandusliku või sotsiaalse iseloomuga otsuste tegemisel tuleb lähtuda rahva tahtest, mida väljendatakse enamuse kaudu. See punkt rõhutab veel kord rahvuse ühisosa ja olemuse olulisust mitmekülgse ja heterogeense üksusena kodaniku individualistlikuma rolli ees.
Rahvas kui juhtiv tuum
Kirjeldatut järgides oli riikide suveräänsete õiguste saabumisel välja kujunenud tegelik muutus rahvustele antud oluline roll ja rahvuslik identiteet.
17. sajandi lõpus ja järgnevatel aastakümnetel sündis traditsioone järgides suur hulk riike ja seda fakti kiideti sellistes valdkondades nagu kunst ja kirjandus (selle tõestuseks on romantismi liikumises esindatud rahvuslikud identiteedid).
Rahvaste diplomaatiliste või sõjaliste konfliktide pidamine oma kuningate ja aadlike nimel läks nende tekkimisele riiklikel ja territoriaalsetel eesmärkidel, näiteks Saksamaa või Itaalia puhul, samuti Ameerika mitmekordsete lahkulöömise või iseseisvuse sõdade eest vastusena identiteediküsimustele ja koloniaalriikide vastu võimu nõudmine.