Laen on finantseerimise vorm, mille abil finantsasutused koguvad turult raha hilisemaks müümiseks avalikkusele.
See on mehhanism, mida kasutavad suured ettevõtted ja asutused ning mille kaudu sõlmitakse võla ostmine ja emiteerimine finantsüksuse või krediidiasutusega.
Esiteks, kui suurettevõte, avalik-õiguslik või eraõiguslik asutus vajab rahastamist, pöördub ta tavaliselt suurte investeeringute ja finantsvoogude suunamise üksuste poole, et lisaks nõustamisele paneksid nad võlakirjad müüki.
Pangad või investeerimisasutused rahastavad teatud projekti, st nad laenavad majandusüksusele raha ja hiljem seda jagage võlg mitmeks väärtpaberiks, mille saate avalikkusele müüa. Need on tavaliselt keskmise tähtajaga ja pikaajalised tooted, seda peetakse fikseeritud tuluks, kuna laekuvad / saadavad intressid on ette teada ja see erineb fikseeritud tähtajast selle poolest, et riski võtab endale andja (majandus) üksus, kuna see on see, kes on andnud laene, samas kui see omakorda annab välja pealkirjad, millega ta saab suurema tootluse.
Praktiline juhtum
Kujutage ette juhtumit, kus suurettevõte vajab rahastamiseks 500 miljonit dollarit. See ettevõte võtab ühendust kolme pangaga A, B ja C, kes nõustuvad rahastama 250, 150 ja 100 miljonit ning intressiga vastavalt 5%, 4% ja 6%.
Omakorda otsustavad need üksused võla jagada ja kehtestada igaühe miljoni suurused väärtpaberid, mille eest lastakse turul ringlusse 500 väärtpaberit vastavalt 2, 3 ja 4 protsendi intressiga pankadest A, B ja C .
Milline on siis kasum?
Pank A teenib brutokasumit 3% ja 7,5 miljonit, pank B marginaali 1% ja 1,5 miljonit ning pank C teenib 2 miljonit marginaali 2%.
See on hea toiming, kuna laenud kipuvad oma maksevõimest lähtuma asutuse kvaliteedist ja prestiižist ning võla tasumata jätmisel reageerivad ka emiteerivad üksused ja on kohustatud oma investoritele kapitali tagastama.