Maailma Kaubandusorganisatsioon (WTO) on rahvusvaheline organisatsioon, mille peamine eesmärk on edendada riikide vahelist kaubandust võimalikult vabalt. Sel viisil panustades majanduskasvu ja maailma arengusse.
1995. aastal sündinud organisatsioon on üldine tolli- ja kaubanduskokkuleppe (inglise keeles GATT) pärija. See oli ajutine kaubandus- ja tariifileping, mis reguleeris maailmakaubandust pärast II maailmasõda kuni WTO sünnini. Kuna nendel ajutistel lepingutel puudus institutsiooniline raamistik ega struktuur, oli vaja see rahvusvaheline organisatsioon luua.
WTO eesmärgid
Nagu me juba mainisime, on organisatsiooni põhieesmärk vabakaubanduse edendamine, et tõsta maailma elanikkonna elatustaset ja sissetulekuid. See oli ka GATTi peamine eesmärk. WTOs on siiski vaja kahte uut aspekti, mida GATT ei hõlmanud, ja need on järgmised:
- Tutvustatakse säästva arengu kontseptsiooni. See tähendab, et loodusvarasid tuleb optimaalselt kasutada, säilitades seejuures keskkonda.
- Tunnistatakse, et vähim arenenud riikide osakaalu suurendamiseks maailmakaubanduses on vaja teha rohkem jõupingutusi.
WTO funktsioonid
Eespool nimetatud eesmärkide täitmiseks täidab WTO järgmisi ülesandeid:
- Ärilepingute haldamine.
- See toimib uute mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste raamistikuna liikmesriikide vahel.
- Haldab integreeritud vaidluste lahendamise süsteemi. Teisisõnu, kui liikmesriigi valitsus leiab, et mõni teine valitsus rikub WTO raames sõlmitud lepingut või kohustust, töötab organisatsioon kaubanduslike erimeelsuste lahendamiseks ja reeglite järgimise tagamiseks.
- Haldab kaubanduspoliitika läbivaatamise mehhanismi.
- Teha koostööd Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapangaga. Selle eesmärgiks on jõud maailma majanduspoliitika suurema sidususe saavutamiseks.
Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmed
2015. aasta novembri seisuga on organisatsioonil 162 liiget. Lisaks, kuna on olemas võimalus mitte olla organisatsiooni liige, vaid olla organisatsiooni vaatleja, on vaatleja kvaliteediga 2015. aasta lõpust alates 22 riiki.
Vaatleja staatuse tunnustamine tähendab, et valitsused või organisatsioonid (näiteks IMF osaleb vaatlejana ka mõnes WTO asutuses), et nad saaksid jälgida arutelusid neile huvipakkuvates küsimustes. Teisisõnu võib vaatlusvalitsus osaleda koosolekutel ja nendel osaleda, kuid tal ei ole organisatsiooni sees hääleõigust.
Selle asemel on liikmetel hääleõigus. Otsused võetakse hääletamise korral vastu lihthäälteenamusega (igas riigis üks hääl), ehkki uute liikmete vastuvõtmiseks ja lepingute muutmiseks on vaja kahe kolmandiku häälteenamust.