Rahvamajanduse arvepidamine on arvepidamissüsteem, mis kajastab kõiki antud majanduses tehtud majandustegevusi, esitades seda antud ajahetkel kokkuvõtlikult.
Erinevad majandusagendid, st perekond, ettevõte ja avalik sektor, tegelevad pidevalt oma majandustegevusega. Kõik erinevate majandusagentide toimingud on integreeritud reale või suurusjärku, näiteks tootmine, tarbimine, sissetulek jne. Nii et see majanduse üldarvestus koosneb kontode kogumist. Rahvamajanduse arvepidamise põhiarvud on järgmised:
- Sisemajanduse koguprodukt (SKP)
- Riiklik üür
- Maksebilanss
- Kaubanduse tasakaal
Sama protseduuri rakendatakse piirkondlike, munitsipaal-, provintsikontode jms saamiseks. Nimetades ennast piirkondlikuks raamatupidamiseks, munitsipaalarvestuseks ja provintsi raamatupidamiseks.
Kvantitatiivselt esitab see raamatupidamisarvestus, mis on rahvamajanduse arvepidamine, ka majanduse moodustavate eri sektorite vahelised seosed, samuti nende suhted muu maailmaga.
Rahvuslik sissetulekRahvusliku raamatupidamise tähtsus
Rahvusliku raamatupidamise tähtsus seisneb selles, et see on vahend, mis esiteks esitab riigi majanduse põhiaspektid. Ja teiseks, see on vahend, mis võimaldab majandust juhtivatel inimestel tegutseda nende majanduse põhiaspektide järgi, et parandada või parandada rahva, piirkonna, provintsi või omavalitsuse majandusküsimusi.
Seetõttu pööratakse rahvamajanduse arvepidamises tähelepanu kahele aspektile, mis on antud majanduse nõuetekohaseks juhtimiseks ülitähtsad. See tähendab, et see salvestab vajalikud andmed, mida majanduses esitatakse või kontrollitakse. Samamoodi võimaldavad selle rahvamajanduse arvepidamise süsteemiga saadud andmed teha majanduspoliitilisi põhilisi otsuseid neil, kes haldavad riigi majandust.
Seoses rahvamajanduse arvepidamises kasutatava arvepidamissüsteemi rakendamisega erinevates riikides tuleb öelda, et need majandusnäitajate andmed on hiljuti rakendatud. Need aruanded sündisid praktiliselt pärast majandusteadlase John Maynard Keynesi 1936. aastal läbiviidud uuringuid. Sellest ajast peale ilmnes vajadus ja tähtsus, et riik kajastaks süstemaatiliselt kogu teostatavat majandustegevust. Alates 1940. aastate teisest poolest rakendati erinevates riikides aset leidnud erineva majandusliku ulatusega raamatupidamisdokumentide protseduuri.