Marshalli plaan - mis see on, määratlus ja tähendus
Marshalli plaan, ametliku nimega Euroopa taastumisprogramm, oli programm, mille kaudu USA üritas hõlbustada Euroopa taastamist ja taastumist pärast Teist maailmasõda.
See töötati välja aastatel 1948–1952. Plaan, mis sai nime selle kavandanud riigisekretäri George Marshalli järgi, koosnes enam kui 12 000 miljoni dollari suuruse abi andmisest konfliktis kannatanud Euroopa riikidele.
Marshalli plaani ajendanud põhjused
Ehkki Marshalli plaan pidi olema aluseks Euroopa riikide majanduslikule ja sotsiaalsele taastumisele pärast Teist maailmasõda, ei olnud mõnede ajaloolaste sõnul siiski tegemist huvitava abiga. Selle hetke reaalsus, külma sõja koidikul, viis Ameerika Ühendriigid osalema Euroopa ülesehitamises, mis aitaks peatada Nõukogude mõjutatud kommunismi laienemise. See Trumani doktriini mõju all olev meede, mille kohaselt oli vaja toetada "vabu rahvaid" nende võitluses "relvastatud vähemuste või välise survega alistamiskatsete vastu", viidates selgelt Nõukogude Liidule ja sissigruppidele või seda suundumust omavad poliitilised parteid.
See mõjutas ja mitte vähe ka selles otsuses, et hävinud ja majandusliku võimekuseta Euroopa ei saa importida Ameerika tooteid. Seetõttu oli üheks põhjuseks toetada Põhja-Ameerika tööstust ja ettevõtteid nende katses eksportida oma tooteid vanale mandrile.
Seetõttu loodeti Euroopa ülesehitust toetades aidata kaasa jõukate ühiskondade loomisele, kus majandusliku ja sotsiaalse heaolu kontekstis olid tööõigused. See pidi vältima Lääne-Euroopa töötajate vaimustamist, ebavõrdsust ja sotsiaalseid häireid Ida-Euroopas kehtestatud sotsialistlike ideede ja nõukogudemeelsete režiimide võrgutamisel. Plaani toetasid kaks suurt Ameerika parteid: demokraat ja vabariiklane.
Kellele Marshalli plaan kasuks tuli?
Selle abi saanud riigid, kes olid Marshalli kava abisaajad, olid erinevad. Nende saadud majanduslik summa oli aga erinev. Enam kui 12 000 miljonit dollarit jaotati vastavalt kriteeriumidele, mis arvestasid rahvastiku ja tööstuse võimsust. Selle aluseks olnud filosoofia oli veendumus, et kui tugevaimad riigid startivad, tõmbavad nad ülejäänud Euroopa rahvad. Samuti hinnati, kas nad olid sõja ajal olnud liitriigid, kas nad olid neutraalsed või kas nad seevastu osalesid telje poolel.
Kõige rohkem kasu oli riigist Ühendkuningriik, kuhu laekus 26% koguarvust. Prantsusmaa, 18%. Lääne-Saksamaa, 11%. Teisalt keeldus Nõukogude Liit enda ja tema orbiidi alla sattunud riikide osalemisest selles abiprogrammis, mida nad pidasid imperialismi vahendiks, mis kahjustaks nende suveräänsust ja iseseisvust.
Selle kavandanud riigisekretär George Marshall sai 1953. aastal Nobeli rahupreemia selle eest, et aitas pärast II maailmasõda Euroopa üles ehitada.
Marshalli plaani rakendamine
Marshalli plaani elluviimiseks loodi Ameerika Ühendriikides majanduskoostöö administratsioon (ACE). Ülejäänud riigid, abisaajad, lõid omakorda abi tõhusaks haldamiseks Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooni (OECE). Liikmesriikide hulgas olid Prantsusmaa, Portugal, Ühendkuningriik, Saksamaa, Itaalia, Holland, Luksemburg, Belgia, Austria, Taani, Norra, Rootsi, Šveits, Iirimaa, Island, Türgi ja Kreeka. Need kaks viimast olid olulised oma perifeerse olukorra ja sisepoliitiliste olude tõttu. Hiljem ühinesid teiste seas Hispaania, Kanada ja Ameerika Ühendriigid.
Põhja-Ameerika abi anti üle kohalikele omavalitsustele, ehkki administratsioon oli nende ja AKE vahel ühine. ACE volinik vastutas saadud summade haldamise parima viisi eest.
USA valitsus saavutas eesmärgi soodustada oma ettevõtete toodete ostmist Euroopast. Esiteks osteti esmatarbekaupu, kuid peagi hakati linnade ja infrastruktuuride ülesehitamiseks ostma muud tüüpi tooteid.
Hinnanguliselt eraldati ligi 13 000 miljonist dollarist umbes 3400 toorainele ja pooltootele, 3200 toidule, väetistele ja lõuendile, 1900 masinatele ja sõidukitele ning 1600 kütustele.
Marshalli plaani tagajärjed
Aastatel 1948 kuni 1952, mil Marshalli plaan oli paigas, oli Euroopa majanduses ilmne paranemine. Siiski on erinevaid tõlgendusi selle kohta, kas Marshalli plaan oli päästik või lihtsalt veel üks tegur, mis seda arengut mõjutas.
Igal juhul on tegelikkus see, et sel perioodil kasvas tööstustoodang 35%. Põllumajandus oli omalt poolt üle sõja eelse taseme. Selle tagajärjel vähenesid nälg ja äärmine vaesus tugevalt ning saavutati elatustaseme üldine paranemine.
On ka tõlgendusi, mis viitavad sellele, et kava rakendamine pani aluse selliste aluste loomisele, millele rahvusvahelised organisatsioonid, näiteks Euroopa ühendused, mis on praeguse Euroopa Liidu pretsedendid, ehitatakse.
Hoolimata erinevatest tõlgendustest ja vaadetest näib selge olevat see, et Marshalli plaan oli kaugeleulatuv meede, mis kahtlemata aitas olulisel viisil kaasa meie maailma praeguse konfiguratsiooni arendamisele.
