Sionism on poliitiline liikumine, mis väidab, et juudi rahval peaks olema oma riik. Täpsemalt Iisraeli maal; ja Jeruusalemm kui selle riigi linnatuum.
Traditsiooniliselt on juudi rahvast väga halvasti koheldud, nad on paljudest riikidest ja territooriumidelt välja saadetud, samal ajal on paljud ideoloogiad neid taga kiusanud. Natsi-Saksamaal isegi kolmanda reichi poolt hävitamisele allutatud. 1948. aastal tunnistati Iisrael ametlikult iseseisvaks riigiks kui kõigi juutide kodumaaks.
Sionism on olnud liikumine või ideoloogia, mille ülesandeks on propageerida selle võimalikkust. Sellest, et juudi rahvas on tagakiusamisest ja tõrjutusest läbi ajaloo arvukatel aladel saanud oma territoriaalruumi. Ruum, kus ta arendas oma elu iseseisvalt ja vaba välistest järeldustest.
Mõiste pärineb Siion, mille piibellik tähendus on Jeruusalemmal, ehkki algul viitas see jebuslaste kindlusele. Aja jooksul on selle tähendus piirdunud Jeruusalemma kui juutide tõotatud maaga. Seetõttu on sionism ideoloogia või doktriin, mis seda ideed propageerib.
Sionismi päritolu
Alates 6. sajandist eKr. C., juute on mitu korda pagendatud Iisraelist, nende kodumaalt. Mõni neist vallutas kaotatud territooriumi ja asus uuesti elama. Kuid just esimesel ja teisel sajandil olid nad Rooma rõhumise tõttu sunnitud Iisraelist lõplikult lahkuma. Ja alles 1948. aastal, kui ametlikult anti talle oma päritolupiirkonnas oma riik.
Sionism kui liikumine ja ideoloogia tekkisid 19. sajandi lõpus. Toetatakse rahvaste esilekerkimist sama kultuuri, traditsioonide, keele, koos elamise tahte jms inimeste ühendusena. Teisisõnu inspireerib sionistlikku liikumist rahvuslus ja rahvuse idee. Theodor Herzlile omistatakse sionismi kui tänapäevase ideoloogia leiutamist, mis julgustas juute uue riigi asutamiseks Palestiina piirkonda välja rändama.
Alguses oli liikumise õigustus poliitiline. See tähendab, et juudid moodustasid poliitilise rühma, tuginedes asjaolule, et neil oli rida ühiseid jooni. Aja jooksul on ka religioosse rühma idee kaalus juurde võtnud, näiteks judaismi järgijad. Kokkuvõtlikult võib öelda, et sionistliku liikumise kaitsjate põhjendused enda ja iseseisva riigi moodustamiseks on olnud piisavad ja erinevat laadi.
Juudi riigi loomine
Pärast natside holokausti ja Teise maailmasõja lõpus muutus vajadus luua sionistide poolt juutidele riik.
Pärast Esimest maailmasõda oli Suurbritannia jäänud Osmanite impeeriumist vallutatud Palestiina piirkonda, mille üle ta teostas protektoraati. Kogu 1920. aastate jooksul toimus territooriumil arvukalt juudi sisserändeid, mis tekitasid pingeid ja rahutusi. Seistes silmitsi selle sisserände tagajärjel tekkinud araablaste ja juutide vaheliste sisesõdadega ning natside antisemitismi tõttu juhtunuga otsustas ÜRO piirkonna jagada.
Suurem osa Palestiina piirkonnast anti Iisraelile, kuulutades end 1948. aastal juudi riigiks. Ja ülejäänud territoorium anti Egiptuse ja Jordaania araabia riikidele. Järgmisel päeval alustasid araablased, olles koosseisuga rahulolematud, Iisraeli vastu sõdade sarja. Selle tulemusena on piirid muutunud, suurema osa territooriumist on omandanud Iisrael. Piirkonna araabia osa loodi riigina 1988. aastal, nimetades end Palestiinaks. ÜRO tunnustas seda 2012. aastal, kuid paljud riigid ei tunnusta seda sellisena.