Kommunism on poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne filosoofia, mille eesmärk on kehtestada tootmisvahendite ühisomand ja sotsiaalsete klasside kõrvaldamine.
Kommunism tekib kriitikana kapitalistlikule süsteemile, mis soodustas kapitali kuhjumist kui jõukuse tekitamise mehhanismi, tootmisvahendite eraomandit ja turu kasutamist ressursside jaotamise mehhanismina.
Kommunismi järgi vastutab kapitalism sotsiaalse ebavõrdsuse ja ebaõigluse eest. See põhjustab sotsiaalsete klasside vahel suure lõhe tekkimist. Sel viisil tehakse ettepanek teha tootmisressursside ühisomand selliselt, et rikaste ja vaeste vahel ei jaguneks.
Kommunistlik manifestKommunismi mõtlejad
Kommunismi alused töötasid Karl Max ja Friedrich Engels välja 19. sajandi lõpus.
- Karl Max oli saksa filosoof ja majandusteadlane, kes arendas ideed, et kapitalism tekitab rõhumise, mis viib ühiskonnaklasside sõja ja sellele järgnenud revolutsioonini. Tema peamised kommunismiga seotud teosed on: Kommunistliku partei manifest (kaasautoriks Engels) ja Capital.
- Friedrich Engels oli saksa filosoof, poliitiline juht ja revolutsionäär, kes säilitas pika sõpruse ja koostöö Karl Maxiga. Nad jagasid kapitalistliku süsteemi kriitikat ja arendasid ühiselt välja teose "Kapital".
Kommunismi päritolu
Marxistliku teooria kohaselt eksisteeris nn ürgkommunism siis, kui inimesed tegelesid jahi ja korilusega. Nendel aegadel oli omand ühiskondlik ja alles siis, kui meie liigid hakkasid istuvat eluviisi harrastama, sai kapitali kogunemine ja eraomand alguse saada.
Võib ka öelda, et teatud iidsetes ühiskondades oli kommunismiga samastatavaid tavasid (kuigi selle lähenemise üle arutlevad eksperdid). Näiteks Kolumbuse-eelses inkade kultuuris oli põllumajandussüsteem, mis käskis seejärel keskasutuselt saaki jagada.
Kuid kommunism kui selline sai alguse Marxi ja Engelsi loomingust, nagu me eelmises osas selgitasime. Need mõtlejad andsid sellele mõttevoolule teoreetilise aluse.
Peame ka märkima, et võib-olla üks olulisemaid katseid kommunismi ideede elluviimiseks oli Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu (NSVL) loomine 1922. aastal, kus eraomand praktiliselt kadus, püüdes majandust riigilt planeerida.
Kommunismi tunnused
Kommunismi peamised omadused on järgmised:
- See põhineb marksismil, viies selle lõplikku või äärmuslikku seisundisse.
- Ta taotleb ühiskonda, kus sotsiaalsed klassid on elimineeritud, nii et teoreetiliselt pole inimesi, kellel oleksid teistest suuremad privileegid.
- Selles tehakse ettepanek kogu majandus kavandada keskselt üksuselt, kust määratakse, kui palju toota ja mis hinnaga müüa.
- See ei tunnista poliitilist pluralismi, vaid pigem üheparteilist valitsust, kes viib läbi reforme kommunistliku mudeli suunas.
- Selles tehakse ettepanek eraomandi kadumiseks tootmisvahendites. Sel viisil väidetakse teoorias, et välditakse proletariaadi ärakasutamist ja kapitalistide poolt liigse väärtuse omastamist.
- Sellel on erinevad voolud nagu leninism, trotskism ja maoism.
Kuidas kommunism töötab?
Kommunismi järgi tekitab eraomand töötajate ja tootmisvahendite omanike vahel sotsiaalse klassivõitluse. See klassivõitlus viib sisemiste ja tsükliliste kriisideni, mida saab lahendada ainult tööliste revolutsiooni abil. Selles mõttes peavad töötajad kommunismi kohaselt omama ressursse ja deklareerima nende ühisomandi.
Selle saavutamiseks tuleb luua riiki domineeriv kommunistlik erakond, mis paneks paika nn Proletariaadi diktatuuri. Kaupu ja teenuseid toodetakse vastavalt tsentraliseeritud planeerimismehhanismile, kus puudub konkurents ega vaba turg.
Sotsialismi ja kommunismi erinevusSelles etapis kustutatakse sotsiaalsed klassid, kuni jõutakse punkti, kus riiki pole enam vaja ja seetõttu see kaotatakse.
Kommunismikriitika
Kommunismi kohta on mitu kriitikat, millest kõige olulisemad on:
- Uued ühiskonnaklassidMõned autorid on kritiseerinud kommunismi, osutades, et sotsiaalsete klasside kõrvaldamine on utoopia. Kommunism loob ainult uusi ühiskonnaklasse, kus töötajad erinevad ka oma võimu astmest ja kontrollist ressursside üle.
- Ebaefektiivsus: Keskne planeerimine ja ettevõtluse kaotamine toovad kaasa produktiivse ebaefektiivsuse. Seega on paljud nappid ressursid kadunud või alakasutatud.
- Stiimulite puudumine: Kuna individuaalseid jõupingutusi või initsiatiivi ei tasustata, lõpetavad inimesed ja ettevõtted püüdluse olla produktiivsem, vähendada kulusid või teha uuendusi. See toob kaasa majanduse stagnatsiooni ja sellest tulenevad inimeste kannatused.