Tööaeg on personalijuhtimise ja tootlikkuse põhielement. Tööstusrevolutsioonist alates on ajalooline dünaamika olnud see, et tunde vähendati. Kaheksatunnise päeva sissejuhatus sai reaalsuseks praktiliselt kogu läänemaailmas. Sellel 21. sajandil on mõned riigid siiski kaugemale jõudnud ja proovivad uusi valemeid. Neil alustel on Rootsi rakendanud kuuetunnist tööpäeva.
Ajalooline dünaamika: tööpäeva vähendamine
Tööstusrevolutsioonist alates on üks töömaailma dünaamikaid olnud tööpäeva vähendamine. Industrialiseerumisega muutus tööaeg, mis ületas 16 tundi päevas, üldiseks. Nõue tööpäeva vähendamise järele oli tööjõu liikumise üks võimsamaid. Nii saavutati läänemaailmas järk-järgult, juba 20. sajandini, kaheksatunnise päeva üldistamine.
Täna katsetavad mõned riigid uusi valemeid tööaja lühendamiseks. Eesmärk ei ole muu kui pere- ja tööelu ühitamise hõlbustamine ning tootlikkuse suurendamine.
Rootsi püüab lühendada tööaega
1970. ja 1980. aastatel üritati tööpäeva vähendada kolmekümnele tunnile nädalas. Just Rootsis üritas feministlik liikumine selles reas edasi liikuda. Kuid eesmärke ei saavutatud ja seda väidet ei saavutatud.
Kuid rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem, taas Rootsis, on nad proovinud seda uuendust praktikas rakendada. Vähemalt kaks aastat on rakendatud programme, mis on suunatud tööpäeva vähendamisele. Kuid see on väga silmatorkav, palka ei vähendataks.
Üks ruumidest, kus seda uut tööviisi praktikas rakendati, oli Göteborgi munitsipaaltöölised. Samal ajal osalesid mõned eraettevõtted sarnastes algatustes, näiteks Toyota, kes viis selle aastatuhande esimestel aastatel ellu. Seejärel on teised ettevõtted, nii era- kui ka avalikud, püüdnud järgida nende innovaatiliste algatuste seatud joont.
Kõige selle juures on alates uute tööaja standardite rakendamisest püütud analüüsida, kas vähem tunde töötamine võimaldab tõsta tootlikkust samaaegselt loodud töö kvaliteediga.
Tööaja ja tootlikkuse suhe
Kahe elemendi, tööaja ja tööviljakuse suhe on olnud pidevas arutelus. On uuringuid, mis toetavad teesi, et inimese tööl veedetud tundide vähendamine parandab nii selle kvaliteeti kui ka tootlikkust. Sellelt joonelt võime leida Stanfordi ülikooli professori John Pencaveli uuringu.
Seetõttu täiendavad traditsioonilist kättemaksuhimulist nägemust tööjõu liikumisest argumendid, mida antud juhul võivad ülemused eeldada. Lõppkokkuvõttes on selle visiooni aluseks see, et vähemate töötundide korral suureneb ühelt poolt töötajate rahulolu. Selle rahulolu aluseks on nende elukvaliteedi paranemine ning suurem töö- ja pereelu ühitamise lihtsus. Lisaks, teiselt poolt, arvestades lühema tööpäeva väljavaadet, on segajaid ja pause vähem, samal ajal kui keskendumine tugevneb päeva jooksul. Teoreetiliselt peaks see tähendama, et järelikult, kuigi töötaja kohalolek on väiksem, on ajakasutus parem.
Igal juhul tuleb märkida, et need tavad võivad olla mõnes sektoris kergemini rakendatavad kui teises. Ja muidugi on ka teisi mõjutavaid elemente. Seetõttu võib tööpäeva lühendamine kaasa tuua selle tootlikkuse kasvu, kuid see oleks sügavam, kui seda täiendataks muude meetmetega.
Aeg näitab meile, kas tööaja lühendamine tähendab tootlikkuse paranemist. Praegu jääb üle vaid jälgida, analüüsida ja järeldusi teha nendel juhtudel, kui seda tehakse.