Viimastel aastatel on riigid pidanud paljudel juhtudel riigi rahaga päästma pankrotistunud panku. Vältimaks, et panga koristamise kulud langeksid maksumaksjatele, kiitis Euroopa Komisjon kolm aastat tagasi heaks Euroopa direktiivi, mille kohaselt langevad pankroti korral aktsionäridele kahjud.
Euroopa institutsioonide koostatud määruste kohaselt on pankadel, kellel on kriisivastane padi (mida nimetatakse ka MRELiks) piisavalt omavahendeid, pankrotti. Suurte omakapitali nõue on aga väiksematele finantsasutustele peavalu valmistanud. Paljud on oma ellujäämise pärast kartnud, kuna on raske leida Euroopa institutsioonidelt nõutavaid suuri omavahendeid.
Paindlikkus väiksemate pankadega
Väiksemate üksuste elujõulisuse võimaldamiseks kaaluvad Euroopa järelevalveasutused uusi võimalusi. Arutatavate ettepanekute hulgas on ka võimalus, et pangad võtavad oma kahjumi ise. Kui kahjud on kaetud, rekapitaliseeritakse need müües teisele konkureerivale finantsasutusele.
Seetõttu püüab ta anda väiksematele pankadele teatavat paindlikkust. See paindlikkus sõltub kriisilahenduskavast, mille iga üksus on esitanud Euroopa järelevalveasutustele. Kriisilahenduskavas selgitatakse meetmeid, mida võetaks juhul, kui oleks vaja panga ümber asetada.
Ilmselt erineb panga rekapitaliseerimine seestpoolt koos aktsionäride sissemaksetega suuresti kui panga müümine konkurendile.
Pankade kriisivastane padi moodustab 8% iga pangagrupi riskiga kaalutud varadest. Tuleb märkida, et see madrats on üles ehitatud kahest osast: esimene, mida kasutatakse võimalike kahjude katmiseks, ja teine, mis oleks vajalik selle uuesti kasutusele võtmiseks pärast finantsraskusi.
Lahendusplaan, põhielement
Kui vastupidi, kriisilahenduskava on suunatud panga otsesele likvideerimisele, tuleb tõendada, et see meede on võimalik.
Selleks, et väikesed üksused vastaksid kriisivastase puhvri nõuetele, on välja pakutud selliseid meetmeid nagu riskiga kaalutud varade vähendamine. Teisisõnu, mida väiksem on riskiga kaalutud vara, seda väiksemad on kriisivastase padja moodustamiseks vajalikud ressursid. Lisaks võimaldavad kriisilahendusplaanid (majandus) üksus jagada heaks ja halvaks pangaks, kui seda saab teha kiiresti.
Uue reformiga luuakse oluline erinevus süsteemipankade (pankade, kelle ebaõnnestumine mõjutaks maailma majanduse stabiilsust) ja mittesüsteemsete pankade vahel. Sõltuvalt üksuse suurusest võivad nad Euroopast nõutava kriisivastase padja järgimiseks kasutada erinevaid vahendeid.
Näiteks võib mittesüsteemne pank sisaldada oma padjas kvaliteetset võlga, mida nimetatakse ka kõrgema taseme võlakirjadeks. Vastupidi, süsteemne pank, näiteks Santander, oleks kohustatud kasutama eelistamata kõrgema astme võlga.
Kriisivastase padjaga seotud uued nõuded ei puuduta ainult erinevate pangaüksuste juhte, vaid ka erinevaid keskpanku. Selles mõttes on Hispaania Pank ilmutanud end, mis on mitmel korral näidanud üles muret väljakutse pärast, mida see väiksematele pankadele pakub.