Ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on poliitikate ja tegevuste kogum, mis Euroopa Liidu liikmesriikidel on põllumajanduse ja loomakasvatuse valdkonnas.
Ühise põllumajanduspoliitika moodustavate meetmete abil luuakse mandri maapiirkondade toetuste süsteem, et parandada selle kasutamist.
Nende poliitikate loomise mõte tuleneb vajadusest lahendada sektori erinevaid probleeme. Liit vastutab ühise põllumajanduspoliitika haldamise eest iga liikmesriigi suhtes.
Euroopas on põllumajandussektoril märkimisväärne tähtsus kogu tootmisel, seega on see otseselt seotud elanike heaoluga. Sellepärast peavad riigiasutused hoolitsema selle tootliku kanga eest oma reguleerimise ja toetuse kaudu, eriti praeguses majandusraamistikus.
ÜPP vahendeid kasutatakse aeg-ajalt ka ettenägematute mõjude leevendamiseks, mis võivad tekkida pärast loodusõnnetusi või haiguste ilmnemist, mille keskmes on toit. Seega tulenevad need kahest EList sõltuvast asutusest: Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD). Nende kahe fondi vahel annavad nad märkimisväärset rahalist abi põllumajandussektorile.
Seetõttu peetakse seda ühist poliitikat liidu töö põhisambaks, arvestades selle võtmerolli Euroopa põllumajandus- ja maaelanikkonna kaitsmisel. Selle ühise agraarküsimustega seotud projekti algus toimus 1962. aastal ja selle eesmärgid olid juba seatud ELi moodustamisel Rooma lepingu alusel.
ÜPP peamised eesmärgid
Need on ühise põllumajanduspoliitika peamised eesmärgid:
- Viia läbi põllumajanduse tootlikkuse parandamise protsess, hõlbustades juurdepääsu toidule, mille hinnad on elanikkonnale taskukohased.
- Tagada sektori tehnoloogiline areng ja areng, et saavutada kõrgem tootlikkus. Samal ajal tagada Euroopa tootjate konkurentsivõime kaitse ülemaailmses kaubandusraamistikus.
- Kaitsta põllumajandustootjate huve igas ELi nurgas ning jälgida maapiirkondade maanteid tähelepanelikult ja kaitsta neid mandri tasandil, tagades nende turgude stabiilsuse.
- Toiduga kindlustatus, toidutootmise taseme ja piisava varustatuse tagamine vastusena muutustele ühiskonnas ja elanike arvus.
- Tähelepanu globaalse soojenemise üksikasjadele ja loodusvarade kasutamisele.
See, kuidas ühine põllumajanduspoliitika järgib seda punktide seeriat, läbib selliseid meetmeid nagu maksimum- või miinimumhindade või tarbimiseks saadaolevate koguste piirmäärade kehtestamine. Teine on ülejääkide vähendamine tänu kesa või maksimaalsete tootmiskvootide kasutamisele teatud ajaperioodidel.