Latifundio on üldiselt väga laiendatud põllumajanduslik ekspluateerimine. Maatüki sellesse kategooriasse kuulumise kindlakstegemiseks pole siiski vaja minimaalset mõõdet (ja see on üldtunnustatud).
Teisisõnu on latifundio suur osa maast, kus toimub põllumajandustegevus. Seega erinevad selle mõiste üksikasjaliku määratlemise kriteeriumid riigiti ja kultuuriti.
Etümoloogiliselt pärineb latifundio sõnast ‘latus’, mis tähendab suurt laiendust, ja ‘fundus’, mis tähendab millegi alust või juurt. Sellest viimasest terminist tuleneb ka sõna fondid, mida finantsmaailmas kasutatakse selliste mõistetega nagu investeerimisfondid.
Vaatamata mõiste määratluses öeldule on riike, kes kinnitavad, et suur kinnistu on selline 100 hektari suurusest alast.
Suurte valduste omadused
Suurte mõisate omaduste hulgas paistavad silma järgmised:
- Need ei kuulu tingimata ühele inimesele. See võib olla näiteks talude rühm, mis on koondatud ühistusse või tootjate ühendusse. Sel põhjusel on latifundio põllumajandusettevõte, kuid mitte alati põllumajanduslik kinnistu.
- Latifundio omanik on tuntud kui latifundista.
- Seda mõistet kasutatakse sageli negatiivse laenguga, sest see on seotud talupoegade töö ekspluateerimisega maaomaniku poolt.
- Latifundio vastand on minifundio.
- Suurtele valdustele omistatakse tavaliselt madal tootlikkus ja ebakindla tööjõu kasutamine, see tähendab madal palk ja elukvaliteet.
- Nagu eelmises punktis, on ka suured valdused seotud ebaproduktiivse tehnoloogia kasutamisega. See tähendab, et see on seotud algeliste koristamis- ja / või ekspluateerimistehnikaga.
- Latifundio, kuigi see kipub olema rohkem seotud eraagentide eliidi omandiga, võib kuuluda ka riigile.
Latifundio päritolu
Mõiste latifundio on alguse saanud Rooma impeeriumi ajast, mil kodanikke eristati ‘proletarii’, mis tähendab „need, kellel on ainult lapsed“ (kuid mitte maad), ja mõisnike vahel.
Hiljem, keskajal, võtsid esile feodaalid, kes olid sõjalise võimuga aristokraadid. Nad pakkusid kaitset talupoegadele, kes asusid oma vara kruntidele. Selle kviitungi eest pidid töötajad osa toodetud toidust üürileandjale toimetama.
Sajandeid hiljem jagasid Ameerika mandrile jõudnud Euroopa vallutajad sissetunginud maad laiali. Nii said neist suured maaomanikud.
Aeg möödus ja kuigi esimese tööstusrevolutsiooni käigus oli maapiirkondade tegevus oma tähtsust kaotamas, eksisteerisid maaomanike kasutuses olevad suured maa-alad. Seega püsis neis tootmisüksustes ebavõrdsus tööandjate ja töötajate vahel.
Selles kontekstis vallandati 20. sajandi keskel Ladina-Ameerikas talupoegade revolutsioonid. Näiteks 1970ndatel viis Peruu läbi agraarreformi. See tähendas maa sundvõõrandamist riigi poolt selle üleandmiseks põllumeestele, kes seda töötasid.
