Venemaal oli isegi pärast revolutsiooni ja kodusõja ületamist möödunud kohutavalt murelikud, verised aastad. Pettumust valmistavate majandusandmete korral oli hädavajalik rakendada majanduspoliitikat, mis võimaldaks riigil uuesti üles kerkida.
Esimene maailmasõda, Vene revolutsioon ja kodusõda olid teinud Venemaast tõelise majandusliku tühermaa. Selle tõestuseks oli 1921. aasta majanduspanoraam, kus põllumajandustoodang oli langenud kuni kolmandiku võrra võrreldes 1913. aastaga (aasta, mis eelnes vahetult enne Venemaa esimesse maailmasõja astumist). Tööstus kajastas veelgi halvemaid andmeid, kuna selle toodang oli 1913. aastaga võrreldes 13%.
Kiirete sotsiaalsete ja majanduslike probleemide ning võimul olevate kommunistide tõttu tuli kiiresti keskenduda majanduse ülesehitamisele. Selleks töötati välja uus majanduspoliitika ehk uus majanduspoliitika, mis propageeris segamajanduse mudelit, milles riigil oli väga oluline kaal, kuid milles olid lubatud ka teatud vabaturu elemendid.
Põllumajandus ja tööstus
Talurahva võitmiseks lubati neil müüa oma ülejäägid ja kogu riigis oli lubatud isegi vabakaubandus. Lisaks lubati isegi talupoegade eraomandit. Kuna talupoegadel oli vabadus oma ülejääke müüa, oli see mõeldud majanduskasvu võimaldamiseks ja suurte linnade kimbutamise vältimiseks.
Põllumajandusmaailm ei olnud siiski pingevaba. Ja see on see, et põllumajandustootjate vahelised erinevused olid väga suured. Nii oli võimalik leida jõukaid talupoegi, tuntud kui kulakud, samal ajal kui vastasküljel olid nn maata talupojad. Vaatamata jõupingutustele põllumajandustootmise taastamiseks esines endiselt puudust suurtes linnades.
Puuduse ning põllumajanduse ja tööstuse vaheliste suhete osas tuleb märkida 1923. aasta kääride kriis, seega olid tööstuse hinnad palju kõrgemad kui põllumajandustoodete hinnad. Kuna talupoegade sissetulekud langesid, oli neil palju raskem hankida tootjaid. Kõik see tähendas, et paljud põllumehed pöördusid elatusliku põllumajanduse poole, lõpetades oma toodete turustamise, mis tõi kaasa puuduse.
Tööstuse tasandil otsustati anda teatav enesejuhtimine, ehkki on tõsi, et riigil olid jätkuvalt ohjad suurtel tööstustel ja elutähtsatel sektoritel, näiteks raudteel või pankadel. Seevastu väiksemad talud ei olnud enam riigi käes. Nii võttis riik majanduses juhtiva rolli, kuid pakkus mõningaid majandusvabaduse kvoote.
Majanduse taastumine
Teine Venemaa majandust laastanud tegur oli ülimalt kõrge inflatsioon. Püüdes sellele probleemile vastata, otsustati vanad rublad kõrvaldada. Kui vana münt oli käibest väljas, viidi välja uue mündi nimega "chevrotsa". Need uued valuutaküsimused olid palju mõistlikumad, võttes arvesse nende mõju inflatsioonile.
Rahvusvahelisel tasandil püüdis NSV Liit või Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit taotleda suurriikide tunnustust. Tänu kaubanduslepingutele selliste riikidega nagu Saksamaa, Jaapan ja Ühendkuningriik oli Venemaa majanduse elavnemine võimalik.
Ehkki taastumine kulges hoogsalt, kulus Venemaal enne Esimesse maailmasõja astumist tootmisnäitajate taastamine kuni 1927. aastani.
Uue majanduspoliitika lõpp
Kommunistide seas oli siiski märkimisväärseid lahkarvamusi. Oli neid, kes nägid NEP-is või uues majanduspoliitikas võimalust kapitalismi taastamiseks Venemaal. Paljud kommunismisektorid tundsid end reedetuna NEP-i kaasatud vabaturu elementidest, nende hulgas paistis silma Josef Stalin.
Pärast Lenini surma 1924. aastal puhkes Nõukogude Liidus halastamatu võimuvõitlus. Stalin tuli võitlusest võidukalt välja ja haaras NSV Liidu ohjad, kehtestades ägeda diktatuuri, milles kõik lahknevused karmilt maha surutakse.
Juba 1929. aastal võeti NEP tagasi ja loodi keskne plaanimajandus. Riigil oli oluline bürokraatlik süsteem läbi majanduse täielik kontroll, mis oli korraldatud viie aasta plaanides.