Alates selle sisenemisest 1973. aastal on Suurbritannia ja Euroopa suhted alati olnud keerulised, isegi pingelised. Väljapääs majanduslik ja poliitiline jõud nagu Ühendkuningriik Euroopa Liidu integratsiooniprojekti osas tekitab tõsiseid kahtlusi. Ehkki teisest küljest võib see hõlbustada ülejäänud Euroopa Liidu integratsiooni, olles olnud Euroopa ühinemisele kõige rohkem takistusi.
Kuna Brexiti läbirääkimised on läbinud palju lõkse, on raske tagasi minna ja meenutada Winston Churchilli sõnu, mis pooldavad ühendatud Euroopat. Kuulus Suurbritannia poliitik toetas kindlalt Suurbritanniat, kes on rohkem seotud Euroopaga, kaitstes samal ajal "Prantsusmaa ja Saksamaa vahelist partnerlust", mis oli kahes maailmasõjas juhtinud nii palju vaidlusi.
Suurbritannia on alati olnud üks suuremaid majanduslikke ja poliitilisi tegutsejaid Euroopas. Selle majanduslik jõud, majanduslik mõju ja otsustav sekkumine relvakonfliktidesse kindlustas Ühendkuningriiki kui üht peamist Euroopa ja maailma osalejat. Sel põhjusel jätab Suurbritannia väljaastumine Euroopa Liidust (EL) märkimisväärse haava Euroopas. Ja asi on selles, et Brexit tähendab hüvasti jätmist Euroopa tugevuselt teise majandusega.
Sellises olukorras on küsimus, mida kõik nüüd küsivad, kas Euroopa integratsiooniprojekti on puudutatud? Mis on juhtunud nii, et see põnev poliitiline ja majanduslik liit kärbitakse?
Suhe, mis on täis kahtlusi
"Suurbritannia roll oli ülemaailmne kaubanduslik ja poliitiline ülemvõim. Seetõttu keeldus Ühendkuningriik pakkumistest kuuluda tollasesse Euroopa Majandusühendusse (EMÜ). ”
Et mõista Briti traditsioonilist vastumeelsust Euroopa integratsiooniprotsesside vastu, tasub analüüsida tema ajalugu Euroopas. 1950. aastatel, kui Suurbritannia tõusis pärast Teist maailmasõda üheks suuremaks maailmariigiks, uskusid britid, et nad ei peaks end lihtsalt ühendama Euroopa algatusega. Seega läbis Suurbritannia roll kaubandusliku ja poliitilise ülemvõimu maailmatasemel. Seetõttu keeldus Ühendkuningriik pakkumistest kuuluda tollasesse Euroopa Majandusühendusse (EMÜ).
Kuid vastumeelsus ei olnud ainult Suurbritannia poolt EMÜ poole, kuna kuulus Prantsuse poliitik Charles De Gaulle ei pooldanud brittidega Euroopa projekti jagamist. Selle tõestuseks on de Gaulle'i veto brittidele 1961. ja 1967. aastal.
Ühendkuningriigi liitumist Euroopa klubiga oleks vaja oodata 1973. aastani koos kolmanda liikmesustaotlusega. Suurbritannia ja Euroopa Liidu abielu polnud aga päris idülliline suhe. Oleme silmitsi rahutu trajektooriga, kus suur osa Suurbritannia poliitilisest spektrist ja selle ühiskonnast on olnud selgelt euroskeptiline.
Kahtlused Suurbritannia rollis Euroopas ilmnesid juba 1975. aastal, kui korraldati referendum, et otsustada Suurbritannia võimaliku lahkumise üle EMÜ-st.
See keeruline suhe jätkuks, kui Suurbritannia peaminister Margaret Thatcher võttis oma poliitilistel positsioonidel olulise pöörde. Suurbritannia integratsiooni edendamisest Euroopasse nõudis ta 1980. aastal tulihingeliselt EMÜ sissemaksete muutmist. Pealegi jõudis Thatcher nii kaugele, et hoiatas EMÜ-d, et ta on valmis Euroopa maksud kinni pidama, kui Suurbritannia sissemakseid Euroopa eelarvesse ei muudeta.
"Raudne daam" uskus, et Suurbritannia tegi sissemakseid, mis ületasid palju, mida nad said. Selles mõttes tasub meenutada fraasi, milles Margaret Thatcher kuulutas “Ma tahan oma raha tagasi!”.
Aastaid hiljem tasus Thatcheri positsioonide äge kaitsmine end ära ja Suurbritannia nägi oma kohustust maksta ühenduse eelarvesse nn Briti tšeki nime. Seega jäi Ühendkuningriigi ja Euroopa alati keerulistesse suhetesse veel üks arm.
Kahtlused Euroopa projekti suhtes kasvavad
"Thatcher ennustas ebaõnnestumist kõigil tasanditel, püüdes luua suurt Euroopa riiki."
Kuid segadused ei olnud lõppenud ja uued Briti lahknevused olid terendamas. Margaret Thatcher suhtus jätkuvalt Euroopa poliitikatesse kahtlustavalt, väites, et need anastasid riikliku suveräänsuse. Selle tõestuseks on tema sekkumine Belgia Brugge'i linna 1988. aastal, kus tema sõnad külvasid Suurbritannia euroskeptilisust. Thatcher ennustas ebaõnnestumist kõigil tasanditel, püüdes luua suurt Euroopa riiki.
Nii keeldus Suurbritannia euroalaga liitumast, hoides oma naelsterlingiks oma naelsterlingit. Lisaks keeldus Ühendkuningriik kuulumast nn Schengeni alasse (mis loodi 1995. aastal), mis võimaldas inimeste vaba liikumist läbi ühenduse territooriumi.
Kuid miks oli Suurbritannia alustanud Euroopa projekti, mis oli põhjustanud talle nii palju erimeelsusi? Vastus oli siseturul, mille laienemine tõi kasu Suurbritannia majandushuvidele.
Osa Suurbritannia elanikkonnast ei näinud Ida-Euroopa riikide liitumist EL-iga siiski positiivselt. Palju oli neid, kes kartsid töö kaotamist välismaalaste saabumise tõttu, kes soovivad töötada madalama palga eest.
Kasvav skepsis viis peaminister David Cameroni ettepaneku teha referendum Suurbritannia Euroopa Liitu jäämise üle. 23. juunil 2016 otsustasid britid napi vahega Suurbritannia Euroopa Liidust välja astuda.
Brexit ise õgiks lõpuks peaministreid nagu David Cameron ja Theresa May, jättes Suurbritannia valitsuse juhi euroskeptiku Boris Johnsoni kätte.
Euroopa Liit ja Suurbritannia, peakatted
„Suurbritannia loobumine Euroopa projektist jätab Euroopa Liidus sügava lõhe. Kui poliitiline ja majanduslik koostöö on kõige vajalikum, tuleb lahusus.
On selge, et Suurbritannia ei olnud Euroopa Liidu liikmena osalenud kõigis integratsioonialgatustes, eriti poliitilistes ja rahanduslikes küsimustes. Tema suur ja ilmne huvi on olnud Euroopa riikide vaheline vabakaubandus.
Brexitiga kaotavad nii Suurbritannia kui ka Euroopa Liit. Üha globaliseeruvama majanduse korral tekitavad lõhed ja taandumine rahvuslike huvide poole nõrkust.
Seega kaotab Euroopa Liit partneri, kes oli suuruselt teine majandusjõud, ei rohkem ega vähem kui umbes 15% Euroopa sisemajanduse koguproduktist (SKP). Brexit tähistab ka hüvastijätmist Euroopa eelarve ühele olulisemale panustajale ja Londoni börsi suuruse finantskeskuse kaotust. Seda kõike unustamata tagasilööki poliitilise mõju osas, kuna Suurbritannia on ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige.
Samamoodi võib Brexit ilma poliitilise ja kaubandusliku kokkuleppeta olla Ühendkuningriigile kohutavalt karm. Toorainete, nagu toiduainete, puudus võib jõuda Suurbritannia maadesse, millele tuleks lisada naela järsk langus, rääkimata kaosest, mis võib vallandada Ühendkuningriigi sadamates ja tollides.
Kokkuleppe puudumine tähendaks ka bürokraatia märkimisväärset suurenemist, mis takistaks vabakaubandust ja oleks seega Suurbritannia majandusele suureks takistuseks.
Fakt on see, et Suurbritannia ühtse turu väljumine tooks endaga tagasi tariifide stsenaariumi, mille tagajärjel suureneb kiiresti riknevate toodete maksumus.
Ka Suurbritannia tööstus võib peatuda. Suurbritannias asuvad tehased hankivad osi ELi liikmesriikidest. Seda tüüpi tööstus kasutab "õigel ajal" tootmissüsteemi, nii et kui osad ei jõua õigel ajal, tähendaks see tööstustoodangu peatamist.
Ebakindlal silmapiiril hõljuvad kahtlused. Kas Euroopa integratsiooniprojekt on tõsiselt haavatud? Kas Brexit oli Euroopa lõplik läbikukkumine? Kas Suurbritannia eksib, kui isoleerib end Euroopast? Mida peab Euroopa tegema, et loobuda lõhestumisest ja naasta koostöö teele?
Suurbritannia loobumine Euroopa projektist jätab Euroopa Liidus sügava lõhe. Kui poliitilist ja majanduslikku koostööd on kõige rohkem vaja, tuleb lahusus. Tundub, et isegi Euroopa Liit ise on küsimus. Nii keeruliste ja väga erinevate huvidega riikide huvide ühendamine on keeruline. Lahkarvamused ja lahkarvamused võtavad oma osa, kulutades tõsiselt pärast Teist maailmasõda esile kerkinud lootustandvat projekti.