Rahaturu või rahaturu tasakaal on turupunkt, mis tekib rahapakkumise ristumise tagajärjel rahanõudlusega. Selle samaväärsuse tulemusel saavutame lühiajaliselt optimaalse intressimäärade taseme.
Rahanõudlust määratletakse kui rikkuse osakaalu, mida inimesed soovivad rahana säilitada. Rahapakkumine on aga määratletud kui avalikkuse käes olev sularaha pluss pangakontodel hoitavad hoiused.
Selle turu tasakaalu seisundit mõõdetakse intressimäärade ja sissetuleku seose kaudu, mis on LM kõver. Rahaturu nõudluse (pakkumise) ületamine on seotud pakkumise (nõudluse) ületamisega võlakirjaturul ja seda nimetatakse Walrase seaduseks.
Sellises olukorras võib selle tasakaalu turujõudude abil murda, nii et leiame rahaturul kaks võimalikku tasakaalustamatuse olukorda.
Rahanõudlus <rahapakkumine
Sel juhul on intressimäär kõrgem kui tasakaalu määr, kuna inimestel on oma raha likviidsem, kuna nende alternatiivkulud on madalad. Sel moel peavad pangad tõstma oma finantstoodete tasuvust, et neid saaks avalikkuse sekka paigutada.
Nõudlus fikseeritud tulumääraga toodete järele on väga suur ja seetõttu panevad pangad oma finantstooted hõlpsalt paigale ega pea pakkuma inimestelt rahaliste vahendite ligimeelitamiseks suuremat tootlust, seega avaldab intressimäärade langus survet.
Rahanõudlus> Rahapakkumine
Sel juhul on intressimäär madalam kui tasakaalumäär, inimestel on rohkem stiimuleid likviidse raha saamiseks, näiteks nõudmiseni hoiused, madala sissetulekuga kontod või sularaha. Nii on alternatiivkulud suuremad ja inimesed on huvitatud investeerimisest toodetesse, mis võivad pakkuda suuremat tootlust ja on omakorda suurema riskiga.
Inimeste nõutava rahasumma jaotus sõltub finantssüsteemi arendamisest ja usaldusest selle vastu. Leitakse, et mida kõrgem on tootmise ja sissetuleku tase, seda suurem on rahanõudlus ja omakorda tõuseb ka intressimäär, kusjuures LM kõveral on positiivne kalle.
Makromajanduslik tasakaal