Võimude jagamine, mida nimetatakse ka võimude lahususeks, on riikide organisatsioonilise struktuuri vorm, mis põhineb otsustus- ja kontrollivolituste jaotamisel kolmes valdkonnas: seadusandlikus, täidesaatevas ja kohtus.
Kuigi võimude jagamise kontseptsioonil on demokraatlike riikide tekkimisega seotud ajaloolised eelkäijad, võttis Montesquieu võimude jaotuse teooria selle kokku 18. sajandil.
Tavaliselt paikneb see jagunemine või eraldamine meetmena või vahendina vabaduste kaitsmisel erinevates rahvustes. See juhtub seetõttu, et võimude või pädevuste kuhjumine samade subjektide all on seotud totalitaarsemate riigimudelitega, näiteks diktatuuridega.
Ajaloolised nähtused nagu tööstusrevolutsioon ja uue kodakondsuse kujunemine koos võimul oleva kodanluse ülekaaluka rolliga koos vana režiimi langemisega. Seetõttu on selle tähendus tihedalt seotud demokraatia mõistega.
Võimude jagamise peamine eesmärk
Valitsuse vastutuse jaotamise kaudu on võimalik vastastikune kontroll vastavate juhtide vahel. Teisisõnu, kui ühiskondlik-poliitiline süsteem ebaõnnestub ühes oma aspektist või valdkonnast, peaks teistel “jalgadel” olema oma väärkäitumise vastu võitlemiseks jõudu või õiguslikku tuge.
Näiteks peaks kohtusüsteem vastutama valitsuse korruptsioonijuhtumite ehk teisisõnu seadusandliku ja täidesaatva võimu avastamise ja sanktsioonide eest.
Sel moel peab ühiskonna võimujaotus looma oma sotsiaal-poliitilises eliidis kodanike kaitsemeetmena vastukaalu. Seega on võimalik vältida süsteemi riknemise asjaolusid või kontrollida ja karistada, kui see juhtub.
Valdude jagamise teel loodud mõisad
Kindla võimude lahususe või jagunemisega tähistatud territooriumi organisatsiooniline struktuur tuleneb järgmistest valdustest:
- Seadusandlik võim, mis koosneb organitest, kes vastutavad süsteemis olevate erinevate seaduste loomise ja kohandamise eest.
- Täidesaatev võim, haldus- ja valitsussüsteem, mis vastutab riigi juhtimise ja erinevate avalike ülesannete eest.
- Kohtuvõim, mis hõlmab kohtute osakondi ja muid kohtusid, mille peamine eesmärk on kodanike õiguskaitse ja nende igapäevaelu reguleerivate seaduste järgimine.