Kui peaks tekkima konflikt, kus majandus osutus selle tulemuse võtmeks, on see Esimene maailmasõda (1914–1918). Suurest sõjast kuuldes võluvad meie mõtted kaevikute ja okastraadiga stseene. Kuid tagalas peeti ka otsustavaid lahinguid. Tööstuse areng, võime ressursse varuda, hea majanduse planeerimine ja võimsa tööjõu olemasolu olid aspektid, mis viisid tasakaalu liitlaste kasuks.
Mis puutub peamistesse pretendentidesse, siis piisab sellest, kui öelda, et Saksamaa impeerium, Austria-Ungari impeerium ja Ottomani impeerium võitlesid kõik 1917. aastal sõtta astunud Prantsusmaa, Suurbritannia, Venemaa ja Ameerika Ühendriikide vastu.
Paljud eeldasid, et 1914. aasta konflikti puhkemine põhjustab kohutava rahalise kokkuvarisemise, kuid sellist katastroofi ei toimunud. Kindlustusmaksed lõpuks stabiliseerusid, osariigid suutsid end laenude abil rahastada, paberraha asendas kulla ja kummalisel kombel tõi tööjõupuudus kaasa palgatõusu. Ärimaailm nautis omalt poolt mahlakaid lepinguid valitsustega. Tõde on see, et sõja algus oli paljudele sektoritele majanduslikult kasulik. Kuid juba 1915. aastal hakkasid eri osariikide vahelised blokaadikampaaniad elanikkonnale mõlki tegema.
See sõda põhjustas selle võitluse kõigil rindel, nii et rahvusvaheline kaubandus sai tugeva tagasilöögi, toorainet hakkas nappima ning koletiste armeede suured toidu-, transpordi- ja kütusevajadused tingisid normeerimise. Hinnad hüppasid ja järelikult inflatsioon tõusis.
Olulised vabaturu süsteemidega riigid nagu Prantsusmaa või Suurbritannia olid sunnitud oma valitsusi majanduse üle juhtima. Parim näide sellest on Saksamaa, kuna riik sekkus hindade ja turgude reguleerimisega ning vastutas riikliku tootmise suunamise eest.
Tööstuse areng oli konkursil oluline osa, nagu ka Saksamaa keemiatööstuse puhul, kus töötati välja kõige olulisemad toorained. Need tooraine asendajad hõlmasid: puitmassi kangaste jaoks, sünteetilist kummi ja väetiste nitraate.
Suurbritannias põhjustas miljonite meeste mobiliseerimine selle, et lahkunud töökohad olid hõivatud naiste poolt. Lõppkokkuvõttes toimus naiste oluline integreerimine töömaailma, mis oli otsustav riiklikus tootmises ja Suurbritannia sõjategevuses.
Hoolimata omalt poolt õnnestus Prantsusmaal võitlust jätkata, hoolimata sellest, et Saksamaa vägedele kaotatud pinnase tagajärjel kaotas umbes 40% söetagavaradest ja umbes 90% rauamaardlatest. Galliad olid vaatamata kaotatud hoiustele suur põllumajandusjõud, mis varustas neid märkimisväärsete toiduvarudega.
Venemaal, tugeva sotsiaalse ebavõrdsusega riigil, olid suured majanduslikud raskused ning tema eksport, peamiselt nisu, Lõuna-Venemaa kaudu oli halvatud, kuna üks selle suurtest vaenlastest, Osmanite impeerium, kontrollis Dardanellide väina ja takistas väljapääsu merele. Venemaa olulised sotsiaalsed erinevused ning sõja poolt majandusele ja ühiskonnale tekitatud mõlgid põhjustasid revolutsiooni 1917. aastal ja riik taandus konfliktist vaherahu sõlmimisega.
Kuni 1917. aastani neutraalsena püsinud USA tõusis sõjast majanduslikult tugevamaks. Nende toidueksport kahekordistus kogu sõja vältel ning nende laenud olid liitlaste rahastamisel olulised. Juba 1917. aastal oli ameeriklastel pärast konflikti astumist otsustav mõju Esimesele maailmasõjale.
Sõda mõjutas ka neutraalsete riikide majandust, mis hakkasid suurriikidele varustama. Sõda pani rahvusvahelised turud monopoleerinud võimsaimad riigid vajama teiste väiksemate riikide ressursse ja toorainet. Selles mõttes väärib märkimist Hispaania juhtum, kes konfliktis ei osalenud. Seda aga soositi, kuna tema eksport kasvas ja ka tööstuse areng paranes.
