Paanarabism on liikumine, mis nõuab kõigi araabia maade liitu ühes rahvas. Nii luuakse ühtne poliitiline ja territoriaalne üksus.
Paanarabism on loodud ideoloogilise liikumise või vooluna. Seetõttu kaitseb see vool, et kõik Araabia riigid, nii Aasia kui ka Aafrika, peavad ühinema sama lipu all. Nii luuakse tohutu riik, mille poliitilised ja sotsiaalsed omadused on ainulaadsed ja ühised.
Tegelikult on kõigil riikidel, kes selle rahva moodustaksid, nende vahel piir. Kõik, välja arvatud Somaalia ja Djibouti, mis on Sudaanist eraldatud Eritrea poolt; riik, mille kristlik kohalolek on viimastel aastatel oluliselt suurenenud. Isegi ületades islami kui peamist religiooni.
Üks olulisemaid põhjusi, mis selle ideoloogia tekitab, on pärast Teist maailmasõda kahe suure ploki moodustamine. Lääne- ja sotsialistlikud, vastavalt esimese ja teise maailmana. Nende kahe suure bloki domineerimine ja konsolideerimine ning nende ülemaailmne mõju mõjutasid araabia riikide algavat vajadust ühineda, et ükski blokk neid ei imenduks.
Millised riigid toetavad üle-araabismi?
Nagu me juba varem mainisime, on kõik araabia riikides moslemid, alates Aafrika mandri loodeosast kuni Lähis-Idani, st Marokost Iraagini.
Siinkohal võib küsida, miks ei leia islamiusulisi ja moslemiriike nagu Iraan ja Afganistan geograafiliselt, mida see liikumine hõlmab? Noh, kuna nad ei ole araabia keelt kõnelevad riigid, kehtestades seeläbi moslemiriikides diferentseerumise.
Riigid, millega pan-araablus soovib liituda, on: Maroko, Mauritaania, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa, Egiptus, Sudaan, Djibouti, Somaalia, Jordaania, Palestiina, Liibanon, Süüria, Iraak, Kuveit, Bahrein, Katar, Araabia Ühendemiraadid, Araabia Saudi Araabia, Omaan ja Jeemen. Põhimõtteliselt, välja arvatud mõned erandid, moodustavad need riigid Araabia liiga.
Millist ideoloogiat järgib üle-araablus?
Selle liikumise peamine ideoloogiline tunnusjoon on araabia rahvuslus, see tähendab araabia kultuuri kiindumus ja ülendamine ning kõik see, mida see hõlmab nendel territooriumidel elavate kodanike poolt.
Majanduse osas kalduvad nad sotsialismi kui majandussüsteemi poole. Ettevõtete riigistamise ning majandus- ja maksutasandil tehtavate struktuurireformide kaudu on selle eesmärk arendada välja lai avalike teenuste võrgustik, kuhu pääsevad juurde kõik kodanikud.
Ülearaablus vastutab ka islami kui religiooni propageerimise eest. Kõigis neis riikides on valdavaks religiooniks islam. Ja Koraan ning selle kirjutised ja traditsioonid, mis valitsevad ja valitsevad nii avalikku kui ka eraelu. Seega oleks araabia territooriumide oletatava ühendamise korral ka edaspidi religioon võrdlusreligiooniks. Ja see mängiks määravat rolli, mida ta on mänginud viimasel ajal.
Erinevused pan-arablismi ja islami vahel
Kui üle-araablus on määratletud, määratleme lühidalt ka islam. Ja seda selleks, et näha, mis on kahe liikumise erinevused.
Seega on pan-islam jämedalt öeldes see vool, mis taotleb kõigi sama rahva all olevate moslemite liitu.
See tähendab, et nende kahe kontseptsiooni peamine erinevus seisneb selles, et ühelt poolt püüab koguarablus araabia riikide, st Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida, ühendamist. Selle asemel soovib pan-islam ühendada moslemiriike, st neid, mille valitsev religioon on islam. Nii laiendades territooriumi läbi Lähis-Ida ja suurema osa Aafrikast.
Teine erinevus on teostatavus. Araabia maailm näib olevat ühtsem. Tegelikult on olemas Araabia liiga, mis hoolitseb oma liikmete huvide eest. Kui moslemite puhul, kes viibivad nii paljudes riikides, on nende ühendamine keerulisem. Kuna nad jagavad usku ainult islami usku, ei jaga nad isegi keelt.