Pole vähe analüütikuid, kes kinnitavad, et "Aasia hiiglase" aeglustumine, mille majandus tundus veel mõni kuu tagasi kriiside suhtes immuunne, on nüüd reaalsus. Teised seevastu imestavad, Mis Hiinas toimub?
Aasia Arengupanga (ADB) andmetel SKT Hiina kasvab sel aastal 6,8%, mis on tunduvalt alla märtsis hinnatud 7,2%. Need uudised pärinevad Shanghai aktsiaturg kokku kukkus ja tööstustoodangu aeglustumine viimastel kuudel.
Alates selle sajandi algusest Hiina on olnud ülemaailmselt kõige enam kasvanud majandus, lähtudes nominaalsest SKPst 1,198 triljonilt dollarilt 2000. aastal 9,24 triljonile 2013. aastal. Selle tootmismudel põhines õitsval tööstusel ja oli suunatud eksport Euroopasse ja Ameerika Ühendriikidesse, kasvava tööjõuga ja on üks välisinvesteeringute eelistatud sihtkohti.
Seda strateegiat soosisid mitmed tegurid: riigi tööjõukulud olid madalad, riigis oli palju loodusvarasid ning valuuta jüaan oli dollari suhtes väga nõrk. Kõigi nende eeliste koosmõju muutis Hiina tooted rahvusvahelistel turgudel konkurentidega võrreldes väga odavaks, kuna nende tootmise kulud Hiinas olid oluliselt madalamad. See omakorda soosis tehaste kolimist Euroopast ja Ameerika Ühendriikidest Aasia riiki, mis võimaldas tasuta importida lääne tehnoloogiat (lisaks töökohtade loomisele ja välisvaluuta toomisele riiki). Mudelil oli jah defekt: ekspordi eelised kasvasid nii palju, et ilma inflatsiooni tekitamata oli neid keeruline riiki uuesti investeerida. Teisisõnu, oli reaalne oht "edukalt surra". Seetõttu kasutasid Hiina võimud ära Euroopa Liidu ja ennekõike Ameerika Ühendriikide finantsprobleeme, et investeerida osa oma kasumist võlakirjad välisriikide avalik-õiguslikud ja eraettevõtted, mis pakkusid suurt tootlust. Teine osa neist hüvedest investeeriti riigi arenguprojektidesse ja kuigi paljud ei andnud oodatud tulemusi, ei olnud nende ebaühtlane tulemuslikkus majandusele takistuseks.
Viimastel aastatel maailmamajanduses toimunud muutused hakkavad nüüd aga Hiina majandusele probleeme tekitama, kelle tööstus-eksportija mudel (see, mida paljud pidasid "majanduslikuks imerohuks") näitab oma esimesi nõrkuse märke. Esiteks riigi inflatsioon (mis on sundinud palku ülespoole muutma), loodusvarade ammendumine (mis nõuab nüüd oluliste toodete importimist kõrgemate hindadega tootmiseks) ning dollari ja euro devalveerimine jüaani suhtes muudab Hiina ekspordi maailmaturul kallimaks ja vähem konkurentsivõimeliseks. Sellele tuleb omakorda lisada omakorda Euroopa ja Ameerika Ühendriikide aeglane taastumine, mille turud kasvavad Hiina toodangust palju vähem, tekitades seega reaalse nõudluse üle pakkumise, st Hiina toodab praegu palju rohkem, kui saate müüma.
Need probleemid tekitavad ka teisi. Hiina majanduse konkurentsivõime suhteline kaotus see vähendas tehaste kolimist ning suunas Euroopa ja Põhja-Ameerika investeeringud teistele arengumaadele, näiteks Indiale. Tehnoloogia importimisest ilma jäetud (vähemalt varasema tempoga) peavad Hiina ettevõtted nüüd ise uuendusi tegema, et nende tooted ei vananeks ülimalt konkurentsitihedas globaalses keskkonnas. Ja selle eksporditulu, mida varem kasutati suure tootlusega võlakirjade ostmiseks EL-is ja USA-s, pole enam nii lihtne reinvesteerida, sest nende riikide finantseerimine on nüüd palju odavam. Tundub, et Hiina ametivõimud on mõnda aega üritanud alternatiive otsida, suurendades investeeringuid vähem arenenud turgudele, näiteks Aafrikasse ja Lõuna-Ameerikasse, kuid nende projektide võime pakkuda reaalset pikaajalist kasu on endiselt kaheldav.
Sellises kontekstis nagu praegune Sisemine investeering tundub ainus väljapääs kuigi finantsturgude tugev reguleerimine tähendab sageli, et investeeringute üle otsustatakse poliitiliste või sotsiaalsete kriteeriumide alusel, mitte nende saadava kasu põhjal. Igal juhul ei tundu Aasia hiiglase aeglustumine ajutine, vaid pigem struktuurne probleem, oma tootmismudel, mis näib olevat otsa saamas. Teisisõnu mõõdetakse majanduse tugevust muu hulgas selle võimega kohaneda uute väljakutsetega, mis tekivad üha enam globaliseeruvas ja konkurentsivõimelises keskkonnas. Viimastel aastatel on maailmamajandus muutunud. Hiina, kui ta ei taha maha jääda, peab seda ka tegema.
