Selles artiklis analüüsime rahapoliitika ja ekspansiivse eelarvepoliitika erinevusi, kirjeldades üksikasjalikult nende teoreetilisi mõjusid avatud majanduses. Teisisõnu eeldame, et kapitali liikuvus on rahvusvaheline ja vahetuskursi määravad turud.
Graafikud näitavad kahte kõverat, mis näitavad riigi sissetuleku ning kaupade pakkumise ja nõudluse intressimäära suhet (punane). Samamoodi ka raha pakkumise ja nõudluse (sinine) jaoks.
Avatud majanduses suurendab rahalise laienemise poliitika ringleva raha mahtu, mis alandab selle hinda. Teisisõnu, intressimäärad langevad, millel on topeltmõju. Ühelt poolt suureneb majandustegevus, kuna odavam rahastamine suurendab äritegevust. Teine mõju on see, et rahvusvahelised investorid näevad oma investeeringute tasuvust vähenevat ja viivad oma kapitali teistesse riikidesse.
Riigist lahkumiseks peavad investorid müüma oma saldod siseriiklikus vääringus ja ostma välisvaluutat, surudes vahetuskursi alla (st valuutat odavnedes). Selles uues olukorras muudab rahaline devalveerimine impordi kallimaks ja eksport odavamaks. See tähendab, et riik hakkab asendama imporditud tooteid riiklikega ja näeb oma ekspordi kasvu, suurendades seeläbi tootmist ja tööhõivet.
Ekspansiivne eelarvepoliitika püüab seevastu suurendada turul nõudlust kaupade järele, edendades äritegevust. Kuid selle poliitika rahastamine suurendab ka nõudlust raha järele, muutes selle finantsturgudel kallimaks (see tähendab intressimäärade tõstmiseks).
Sellel intressimäärade tõstmisel on ka topeltmõju: see raskendab kõrgema intressimääraga ettevõtete rahastamist. Ehkki rahvusvahelisi esindajaid köidab ka investeeringute suurem tootlus ja nad ostavad rahvuslikke valuutasid, surudes nende hinnad üles.
See vahetuskursi kallinemine tähendab odavamat importi ja kallimat eksporti. Teisisõnu kaotavad riiklikud tooted turu nii riigisiseselt kui ka väljaspool seda.
Lõplik mõju oleks seega lisaks ekspansiivsest eelarvepoliitikast tulenevale riigivõlale tootmise ja tööhõive vähenemine.
Muud andmed, mida tuleb arvestada ekspansioonipoliitikast
Kuigi majandusteooria esitab meie mainitud argumendid, on ka mitmeid põhiküsimusi, mida ei tohiks tähelepanuta jätta.
Rahapoliitika on suunatud otse finantssektorile, mille multiplikaatoriefekt on oma olemuselt kõige suurem. See tähendab, et iga majandusse sisestatud rahaühiku kohta genereerib finantssektor palju suurema summa, mis omakorda mõjutab teisi sektoreid.
Selles mõttes on eelarvepoliitika piiratum ja selle puuduseks on ka poliitiliste otsuste allutamine. Pealegi tekitab ekspansiivne eelarvepoliitika (kui see tähendab avaliku sektori kulutuste kasvu, mitte maksutulu vähenemist) nn väljatõrjumise efekti. Teisisõnu, avalikkus tõrjub erasektorit järk-järgult, millel on tavaliselt negatiivne mõju tootlikkusele ja tööhõivele.
Lõpuks on oluline mitte unustada võlaprotsessi, mis tavaliselt käib ekspansiivse eelarvepoliitikaga. Need tekitavad võlgu, mis tuleb tulevikus kompenseerida vastupidises suunas (kulutuste vähendamine või maksutõus).
Vt: kokkuvõte ekspansiivsest raha- ja eelarvepoliitikast
Piirav rahapoliitikaLepinguline eelarvepoliitika