Eelmise aasta jaanuaris lõppesid Rootsis valitsuse moodustamise läbirääkimised lõpuks pärast mitu kuud kestnud ebakindlust viimaste üldvalimiste tagajärjel, mille tulemuseks oli killustatud parlament. Tulemuseks on sotsiaaldemokraatide võimul hoidmine tsentristide ja liberaalide toel, ehkki selle eest on uus täidesaatev institutsioon pidanud oma parlamendiliitlastele järeleandmisi tegema nagu maksude alandamine, elamumajanduse liberaliseerimine ja eluaseme tegemine. paindlikum. tööturg.
Ehkki meedia on need lubadused esitanud kui sotsiaaldemokraatide võimul püsimise eest makstavat hinda, on tõsi, et need on reformid, mis suuremal või vähemal määral äratavad majandusanalüütikute seas laialdast üksmeelt enne rahvaarvu ilmset ammendumist. tugevalt sekkumismudel.
Sel põhjusel on ehk rohkem kui kunagi varem iraanlase Nima Sanandaji uuring pealkirjaga Skandinaavia ebatavaline (Skandinaavia erandlikkus), kus ta toob välja sotsiaaldemokraatliku majanduspoliitika arvukad nõrkused, mida Põhjamaades rakendati alates 1960. aastatest.
Edenemine või stagnatsioon?
Üks peamisi punkte, mida professor Sanandaji ümber lükata soovib, on laialt levinud arvamus, et tänu sotsiaaldemokraatiale on Skandinaavia riikidel kõrgem heaolu kui ülejäänud Euroopa naabritel. Põhimõtteliselt tunduvad andmed lõplikud ja meil on seda väidet raske ümber lükata: IMF-i 2018. aasta hinnangute kohaselt on Norra maailma elaniku sissetuleku pingereas 6. kohal, talle järgnevad Island (13), Rootsi (14), Taani (18) ja Soome (22).
Seetõttu räägime majandustest, kus kodanikel on paljude jaoks kadestamisväärne elatustase, millel on suurepärased tulemused ka inimarengu indeksis (HDI): Norra (1), Island (6), Rootsi (7), Taani (11) maailma edetabeli tipus paistavad silma Soome ja 15. Teised olulised näitajad, nagu eeldatav eluiga või absoluutse vaesuse indeksid, jätavad meile ka nendest riikidest üldiselt soodsa kuvandi.
Küsitav sekkumismeel
Seetõttu tundub vaieldamatu, et tegemist on tugevalt arenenud majandusega riikidega, kus kodanikel on selline elukvaliteet, mida teistest riikidest vaevalt leida võiks. Vaieldav on seevastu see, et saavutatud tulemuste eest vastutab ainult sotsiaaldemokraatia. Tegelikult, nagu hiljem näeme, ei oleks see võinud mitte ainult kaasa aidata majanduse arengule, vaid ka pidurdada neid, hoolimata sellest, et oleksime jõudnud kadestamisväärsesse olukorda, mida me täna näeme.
Analüüsigem seda ettepanekut andmete põhjal ja lähtudes mis tahes sotsiaaldemokraatliku majanduspoliitika ühest kõige iseloomulikumast näitajast: riiklike kulutuste suhtest SKP-sse, mida tavaliselt kasutatakse riigi sekkumise määra majandusse mõõtmiseks. Selles mõttes annab Skandinaavia viie majanduse lihtne keskmine tulemus 49,48%, samas kui Euroopa Liidu keskmine on 45,80% ja euroala 47,10%.
Esimene järeldus, milleni võiksime jõuda, on see, et Skandinaavia majandus on ilmselgelt otsustavalt otsustanud rikkuse ümberjaotamist ja tänu sellele on neil parem elatustase.
See järeldus võib siiski olla eksitav: skandinaavlaste rühmas näib Soome olevat kõigi näitajate poolest kõige mahajäävam naaber ja ometi on see riiklik kulutuste suhe SKPsse kõige suurem. Seevastu rühma kõige liberaalsem liige Island edestab eeldatava eluea jooksul kõiki oma eakaaslasi ja konkureerib Norraga peaaegu kõigi näitajate esikohtade poolest. Samamoodi võime leida veelgi rohkem sekkunud Euroopa majandusi, nagu Belgia ja Prantsusmaa, mis hõivavad pingereas suhteliselt madalamaid positsioone.
Jutt kahest kriisist
Nagu loogiline, on töökohtade loomine üks majanduse aspekte, mis on kõige enam seotud turgude dünaamikaga, ja seetõttu on sekkumisvõime kasvava ebaefektiivsuse üks paremaid näitajaid. Selle tõestuseks võrdleb Sanandaji Rootsi tööturu käitumist 20. sajandi suurte kriiside ajal: 1929. aasta ja 1990. aasta kriise.
Esimesel juhul sai majanduslangus alguse 1929. aasta finantskrahhist ja sellele järgnenud suurest depressioonist, mis peagi ületas Ameerika Ühendriikide piire ja levis kogu maailmas, hävitades Rootsis umbes 170 000 töökohta (saavutades kogu hõivatuse umbes 2,5 miljon).
Sellegipoolest võimaldas lai turuvabadus kriisist väljapääsu innovatsiooni ja eraettevõtluse kaudu, mille tulemusena loodi ettevõtted, mis hiljem muutusid Rootsi majanduse alustaladeks (Volvo, Securitas, SAAB jne). Tulemuseks oli töötuse järsk vähenemine juba 1932. aastal, kui suurem osa maailmast oli endiselt täielikus majanduslanguses, ja kriisieelse tööhõive taseme taastumine juba 1935. aastal.
1990. aasta kriis näitab tööturu suhtes vastupidist käitumist. Selles mõttes ei olnud mitte ainult töökohtade esialgne kaotus suurem (tööhõive langes 1993. aastani 12%), vaid ka taastumine oli palju aeglasem, jõudes kriisieelsele tasemele 2008. aastal.
Seda kõike hoolimata võimalusest nautida palju soodsamat rahvusvahelist olukorda, kus muu maailm kasvas ja purustas vabakaubanduse tõkkeid, palju soodsamat stsenaariumi kui sõdadevaheline protektsionism, millega Rootsi aastate eksportijad pidid silmitsi seisma 30. Sel juhul on majandusagentidele märkimisväärselt kõrgema maksukoormuse kaal töökohtade loomise pidurina ilmne. Fakt, mida demonstreeritakse ka seetõttu, et pikim taastumisperiood algas 90ndate lõpus, just esimeste liberaliseerimismeetmete tulemusena.
Väljumise eelise kaotamine
Seetõttu tuleb Põhjamaade heaolu selgitus leida tingimata väljaspool traditsioonilisi argumente, mis kaitsevad avaliku sektori kulutuste mitmekordistamise väidetavaid eeliseid.
Selles mõttes on nii professor Sanandaji kui ka Valge Maja majandusnõunike nõukogu hiljutine uuring (Sotsialismi alternatiivkulud, 2018) osutavad selliste kultuuritegurite tähtsusele nagu tugev tööeetika, mis võib aidata kaasa suurema tootlikkuse saavutamisele Skandinaavia riikides töötatud tunni kohta.
See punkt võib meid panna mõtlema, et Põhjamaade jõukus põhineb kultuurilisel teguril ja seetõttu võivad nende riikide kodanikud oma edu korrata ka teistes maailma piirkondades, kui nad säilitavad oma traditsioonilise tööeetika. Nagu näeme, näivad andmed seda hüpoteesi toetavat: Ameerika Ühendriikidesse emigreerunud skandinaavlaste järeltulijad mitte ainult ei ela kõrgemal kui vastuvõtvas riigis keskmiselt, vaid on isegi ületanud oma sugulasi, kes on jäänud Ameerika Ühendriigid. Päritoluriigid.
See avaldus võimaldab meil järeldada, et vähemalt osa Skandinaavia edust tuleneb põhjustest, mis ei ole seotud sotsiaaldemokraatliku poliitikaga ja on suuresti sellele eelnenud, olles regiooni ajaloos sajandeid eksisteerinud.
Ka teine graafik näib seda teooriat toetavat: 1960. aastal (kui sotsiaaldemokraatlik pööre Põhjamaade majanduspoliitikas algas aeglaselt) oli Rootsi suhteline õitseng võrreldes Euroopa naabritega võrreldes oluliselt suurem kui praegu. Teisisõnu oli Rootsi majandus juba 20. sajandi keskel maailma rikkamate hulgas ja riiklikul kulutuste poliitikal oleks õnnestunud selle kasvu ainult aeglustada, võimaldades seega vähendada esialgset „eelist” Euroopa konkurentide ees …
Lõpuks mainitakse mõlemas uuringus ka teisi põhjuseid, mis seletavad Põhjamaade jõukust, nagu siseturgude halb reguleerimine, suhteliselt madalam kapitalitulu maksukoormus ja institutsionaalse korruptsiooni väga madal tase. Kõik need jällegi tegurid, mis olid vähemalt 19. sajandi lõpust alates juba piirkonna majanduse osa.
Skandinaavia majanduse edukuse seletuse võis seetõttu leida pigem ajaloolistest ja kultuurilistest kui õigesti majanduslikest teguritest ja veelgi vähem riigi juhtimisest, vähemalt Sanandaji ja teiste analüütikute kriteeriumide järgi. Praeguse mudeli kaitsjad annavad omalt poolt jätkuvalt tunnustust seni saavutatule, kusjuures avaliku sektori kulutuste mitmekordistav mõju ja jõukuse ümberjagamine on tööhobused. Debatt, millel on palju sarnasusi aruteluga, mis ühel päeval Weberi ja Marxi pooldajatel oli, mis viis selleni loo, mis näib ähvardavat korduda.