Täistööhõive - mis see on, määratlus ja mõiste

Täistööhõive on olukord, kus kõik riigis töötavad ja soovivad töötajad töötavad kas ettevõtte või organisatsiooni töötajatena või loovad omaenda.

Täistööhõive tekkimisel on nõudlus tööjõu järele võrdne pakkumisega, nii et tööturg oleks ideaalses tasakaalus. See tähendab, et täistööhõivega riigis leiavad selle kõik aktiivse elanikkonna hulka kuuluvad töötajad. Kuid nagu allpool näeme, jäävad täieliku tööhõive korral teatud inimesed töötuks ja seda nimetatakse hõõrumiseks.

Täistööhõive omadused

Täistööhõive mõiste on pigem teoreetiline, kuna praktiliselt võimatu on leida tegelikku juhtumit, kus töötus on täpselt null. See juhtub seetõttu, et praktikas on tööturul palju puudusi (teabe asümmeetria, töötajate ja ettevõtete stiimuleid mõjutavad regulatsioonid jne).

Eeltoodule lisab asjaolu, et tööturg on dünaamiline ja on normaalne, et valitseb teatav hõõrutud tööpuudus, kuna töötajad vajavad õige töö leidmiseks aega (pakkumiste otsimine veebisaitidel või ajalehtedes, andmete saatmine, osalemine intervjuudes jne). St pakkumine ja nõudlus on olemas, kuid tasakaalu leidmine võtab aega.

Teiselt poolt toimuvad pidevalt muutused tööjõus, kuna inimesed sisenevad või lahkuvad tööturult erinevatel põhjustel, näiteks: haigus, muud huvid, teise riiki elama minek, uute õpingute alustamine jne)

Samuti võivad muutused olla tegurites, mis määravad äritegevuse nõudluse tööjõu järele (tehnoloogilised muutused, muutused tarbijate eelistustes jne). Need muutused võivad viia struktuurse tööpuuduseni, kus kuigi nõudlus töö järele on olemas, pole pakkumisel soovitud oskusi.

Arvestades eeltoodut, arvatakse mitu korda, et riigis on täielik tööhõive, kui selle töötuse määra seletatakse peamiselt hõõrduva töötusega.

Täistööhõive eesmärk

Riigi jaoks on täistööhõive saavutamine soovitav eesmärk nii majanduslike, sotsiaalsete kui ka moraalsete tagajärgede jaoks. Selle eesmärgi saavutamiseks on aga lahkarvamusi.

Ühest küljest tagab keynesianism, et riik peab kriisi ajal sekkuma riiklike investeeringute kaudu, mis loovad töökohti ja aitavad jätkata majanduskasvu. Keynesianism ei usu tööjõu pakkumise ja nõudluse automaatsesse kohandamisse.

Vastupidi, praegune liberalism näitab, et parim võimalus täistööhõive saavutamiseks on vaba konkurents. Riigi sekkumine piirduks usaldusväärse ja stabiilse õigusraamistiku tagamisega ettevõtluse arendamiseks.

Samuti tuleb mainida, et paljud riigid leiavad, et töö on õigus (pigem moraalsest vaatenurgast) ja et riik peab seadma täistööhõive prioriteetseks eesmärgiks.