Õigusvaldkonnas on ülevõtmine lepingu muutmine ühe (füüsilise või juriidilise) isiku asendamiseks teisega. Seda omistamise teostamisel või kohustuse täitmisel.
Üleminek toimub tavaliselt rahastamise, laenuandja või võlgniku vahetamise raames. Seda peetakse kohustuste või volituste järgimiseks või delegeerimiseks.
Asendusemaduse tüübid
Asendusainet on kahte tüüpi:
- Võlausaldaja positsioonil: See võib olla ostu / müügi või annetuse toode või isegi pärimise tagajärg. Nii antakse võlausaldaja õigused üle uuele isikule või asutusele.
Näiteks selliste laenude puhul nagu hüpoteeklaenud võivad need ühelt üksuselt teisele üle minna. Seda ostu või võlgade konsolideerimise kaudu. Selle toimingu eesmärk on parandada laenuvõtja finantseerimistingimusi.
Selle paremaks mõistmiseks seisneb võlgade konsolideerimine selles, et pank pakub inimesele osta kõik tema tasumata krediidid, isegi kui need vastavad erinevatele asutustele. Seega on võimalik nimetatud finantseerimine ühtlustada, nõudes ka madalamat intressimäära,
- Võlgniku positsioonil: Laenu omanikku muudab teine. Võlausaldaja peab uue võlgniku aktsepteerima pärast tema krediidiriski analüüsimist, et tagada tema maksevõime. Selline heakskiit pole siiski vajalik, kui regressiõiguse saab pärand, st kui see toimub pärast laenusaaja surma.
Seda tüüpi regressi eeliseks on see, et see ei nõua täiendavat maksu tasumist, kuna uut tehingut ei tehta. Kuid täiendavaid halduskulusid tuleb maksta näiteks vastava registreerimise eest notaribüroos.
Üks olukord, kus seda liiki õigusjärglust täheldatakse, on see, kui kodu soetatakse hüpoteegiga, mille tasumine on tasutud.
Näide asendusemadusest
Kujutame ette, et Pablo võlgneb oma pangale hüpoteeklaenuga 120 000 võlgu. Mõni aasta tagasi ostis Pablo maja ja soetas kodukapitalilaenu. Oma rahalise olukorra tõttu ei saa ta selle hüpoteegi maksmist jätkata ja plaanib maja maha müüa.
Üks võimalus, mida nad teile pakuvad, on maja müümise, raha kättesaamise ja pangas võla tasumise asemel hüpoteegi võõrandamine kellelegi teisele (asendusasutus). Nii saab José teada, et Pablo tahab oma majast lahti saada ja nad istuvad maha läbirääkimisi pidama.
Enne Joséga läbirääkimiste pidama istumist küsib Pablo nõuandjalt maja turuhinda. Nõunik ütleb Pablole, et maja turuhind on 150 000 dollarit. Seda teades istub Pablo Joséga läbirääkimisi pidama ja pakub välja järgmise: 15 000 dollarit ja hüpoteegi tagatis. Regressiõiguse kaudu saaks José hüpoteegi uueks omanikuks ja seega ka selleks, kes peaks iga kuu vastava osamakse tasuma. Pablo võtaks selle rahalise koormuse maha ja teeniks ka 15 000 dollarit.
Selles näites on regressioon toimunud ajal, mil José, Pablo ja pank allkirjastasid hüpoteeklaenu omandiõiguse (ja koos sellega ka maja omandiõiguse) üleandmise Pablost Josésse.