Lissaboni leping on leping, mis muudab Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse põhiseaduslikku lepingut.
Lissaboni leping allkirjastati Lissaboni linnas (Portugal) 13. detsembril 2007. Kuid nimetatud leping jõustus 2009. aasta lõpus.
Eesmärk ja tähtsus
Lepingu peamine eesmärk oli parandada Euroopa Liidu toimimist. Selleks antakse Euroopa Parlamendile uued seadusandlikud volitused ja tugevdatakse kodanike häält liidu suuna suhtes.
Märkimisväärsed muudatused Lissaboni lepingus
Allpool kirjeldame mõningaid tähelepanuväärsemaid muudatusi, mis lepinguga sisse viidi:
Suurem võim Euroopa Parlamendile
- “Euroopa Ühendus” kaob, samas kui “Euroopa Liit” (EL) omandab juriidilise isiku staatuse ja koos sellega ka volitused lepingute sõlmimiseks ühenduse tasandil.
- Parlamendi seadusandlikke volitusi laiendati enam kui 40 uuele valdkonnale. Sellega seoses nagu põllumajandus, energiajulgeolek, sisseränne, õigusemõistmine ja liidu rahalised vahendid.
- Parlament on võrdsel alusel nõukoguga, kes esindab liikmesriikide valitsusi. Samuti saab parlament volitused koos nõukoguga kogu ELi eelarve heaks kiita.
- Otsustati, et parlament valib komisjoni täidesaatva organi komisjoni presidendi. See otsus peaks kajastama Euroopa valimiste tulemusi ja seega ka valijate valikut.
- Parlamendist saab Lissaboni lepingusse integreeritud põhiõiguste harta valvur. Samuti kodanikualgatuse õigus, mis võimaldab kodanikel taotleda uusi poliitilisi ettepanekuid, kui miljon petitsiooni on alla kirjutanud.
Muud asjakohased muudatused
- Luuakse Euroopa Liidu Kohus. Esimese astme kohus nimetatakse ümber Üldkohtuks ja võidakse luua spetsialiseeritud kohtud. Lisaks võib nõukogu luua Euroopa Prokuratuuri, et võidelda kuritegudega, mis kahjustavad liidu finantshuve.
- Need on loodud Euroopa Ülemkogu presidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tegelastest, et tagada ELi poliitikate suurem sidusus ja järjepidevus.
- Stagnatsiooni võimalusi Euroopa Liidu Nõukogus vähendatakse kvalifitseeritud häälteenamusega. Läbipaistvus suureneb ja kvalifitseeritud häälteenamuse süsteemi muudetakse (1. novembrist 2014 määratletakse kvalifitseeritud häälteenamusega vähemalt 55% nõukogu liikmetest, kuhu kuulub vähemalt viisteist liiget ja kes esindavad liikmesriike, kes koguvad vähemalt 65% elanikkonnast).
- "Kogukonna sambad" kaovad. Akronüümid CFSP (ühine välis- ja julgeolekupoliitika) ning JAI (justiits- ja siseküsimused), mis järgisid teistsugust seadusandlikku protsessi, on integreeritud Euroopa Liidu aluslepingusse.