Nizza leping on alates 2003. aastast kehtiv leping, mis muudab Euroopa ühenduste põhikirju.
Nice'i lepingu koostas Euroopa Ülemkogu 7. – 9. Detsembril 2000 ja see kirjutati alla 26. veebruaril 2001. See jõustus 1. veebruaril 2003 pärast seda, kui 15 liikmesriiki olid selle ratifitseerinud. Selle ratifitseerimisprotsess kestis 2002. aastani.
Eesmärk ja tähtsus
Nizza lepingu peamine eesmärk oli viia läbi institutsiooniline reform, et tulla tõhusalt toime Euroopa Liidu liikmete arvu suurendamise protsessiga.
Nende läbirääkimised polnud lihtsad. Üks peamisi konflikte liikmesriikide vahel oli hääletamismehhanismi määratlemine. Saksamaa nõudis suuremat esindatust suurema rahvaarvu (82 miljonit) tõttu, millest Prantsusmaa (59 miljonit) keeldus. Sama juhtus Hollandi (15 miljonit) ja Belgia (10 miljonit) vahel.
Teine probleem, millega silmitsi seisis, oli vajalik volinike arvu vähendamine koos võimalusega, et väiksemad liikmed jäävad alalisest volinikust ilma.
Märkimisväärsed muudatused Nizza lepingus
Allpool kirjeldame mõningaid tähelepanuväärsemaid muudatusi, mis lepinguga sisse viidi.
- Kõrvaldati Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ), andes kogu oma volitused üle Euroopa Ühendusele.
- Nad võtsid suuremaid meetmeid juhul, kui liikmesriik rikkus demokraatlikke põhimõtteid ja põhiõigusi. Enne Amsterdami lepingus kehtestatud sanktsioonide kehtestamist võeti poliitilised meetmed ning kehtestati ka Euroopa Kohtu kohtulik kontroll ja julgeolek.
- Pandi paika, et Euroopa Parlament koosneb 732 kohast 626 asemel. Saksamaal oleks 99 saadikut, 72 ülejäänud "suurt" ning Hispaanial ja Poolal 50.
- Alates 2005. aastast oleks kahel volinikul olnud riikidel (Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Itaalia ja Hispaania) üks. Samuti lepiti kokku, et kui liit jõuab 27 liikmeni, tuleb lõplik volinike arv otsustada "ühehäälselt", mis peaks olema väiksem kui 27. Samuti kavandatakse "egalitaarne" rotatsioonisüsteem nii, et liikmete koosseis komisjon kajastab rahuldavalt liikmete ja erinevate Euroopa geograafiliste piirkondade demograafilist kaalu.
- Tugevdati komisjoni presidendi volitusi, kes nimetatakse ametisse kvalifitseeritud häälteenamusega, mitte ühehäälselt nagu seni. Presidendi ametissenimetamine tuleb esitada Euroopa Parlamendile heakskiitmiseks.
- Kvalifitseeritud häälteenamust pikendati nõukogu otsuse menetlusena mitmel juhul. Kõige tundlikumate küsimuste (maksustamine, sotsiaalkindlustus, varjupaik ja sisseränne) puhul jäi siiski reegliks üksmeel.
- Mõningate piirangutega avab see võimaluse, et mõned riigid saavad integratsiooniga seotud küsimustes (mida nimetati Euroopaks "erineva kiirusega") kiiremini edasi minna.
Hääletussüsteem
Eeltoodule on lisatud hääletussüsteem, mis koosnes järgmistest põhiprintsiipidest:
- Kui liidul on 27 liiget, on nõukogus kokku 345 häält.
- Kvalifitseeritud häälteenamuse künniseks määratakse 255 ja blokeerivaks vähemuseks 88 häält.
- Ettepanekut ei saa kunagi kvalifitseeritud häälteenamusega heaks kiita, kui selle vastu on lihtsalt riigid.
- Enamuse saamiseks peavad ettepanekut toetavad riigid koguma vähemalt 62% kogu liidu elanikkonnast (seda tingimust nimetatakse demograafilise kontrolli klausliks).