Enesejuhtimine on sotsiaalse ja majandusliku korralduse süsteem, kus tegevust teostavad inimesed on samad kui need, kes seda ettevõtet juhivad.
See tähendab, et isejuhtivas ettevõttes on töötajatel absoluutsed volitused otsuste tegemiseks ja asutuse kontrollimiseks.
Enesejuhtimine tähendab etümoloogiliselt enesejuhtimist. Seega saab rakendada ka muid majandust väliseid valdkondi, nagu poliitika, koostöö ja sotsioloogia.
Oma päritolu ja seletuse tõttu on see tavaliselt seotud sotsialistliku ja marksistliku mõttega. Tegelikult omandas anarhistlik enesejuhtimise idee alates 1950. aastast Jugoslaavias laialt levinud praktikana suurema tähenduse. Seejärel viidi see läbi üldise organisatsioonisüsteemina kõigil riigi tasanditel.
Enesejuhtimine on tihedalt seotud paljususe ja dekoncentratsiooni valdkondadega. Seega, kui sellel puudub piisav planeerimine, võib see tekitada funktsioonide dubleerimist (kaks inimest või piirkonda, kes täidavad sama ülesannet) ja ressursside kasutamise ebaefektiivsust.
Samuti tuleb märkida, et on olemas organisatsiooni vorme, mis omastavad enesejuhtimise parameetreid või omadusi ning mida saab kapitalistlikus ja liberaalses keskkonnas raamistada. Me peame silmas iseseisvat ettevõtjat või füüsilisest isikust ettevõtjat, pereettevõtteid või suuri sotsiaalühistuid.
Ettevõtte enesejuhtimine ja muudes valdkondades
Enesejuhtimine on ettevõtte organisatsiooniline süsteem, mille kaudu töötajad osalevad kõigis üldistes otsustes. Nii saavad töötajad täita administreerimise, tootmise, enesehindamise ja eneseteostamise ülesandeid. Lisaks kuulub neile osa ettevõtte aktsiakapitalist ja seetõttu osaletakse ettevõtte kasumis.
Enesejuhtimine on kontseptsioon, mis on ettevõttes ja ärivaldkonnas algselt juurutatud. Kuid see on levinud teistesse valdkondadesse, nagu psühholoogia, haridus, andmetöötlus, assotsiatsioonid.
See organisatsiooniline modaalsus tähendab, et agentide vahelise koordineerimise ja koostöö roll on esikohal hierarhiate ja võimusuhete ees. Teisisõnu, enesejuhtimisel tegutsevad administraatorite ja operatiivtöötajatena iseseisvalt samad isikud.
Enesejuhtimise eelised
Enesekorralduslike eeliste hulka kuuluvad:
- Autonoomia: See viitab töötaja võimele otsuseid langetada ja individuaalselt toimida. See aitab arendada isiklikku autonoomiat ja täita ülesandeid, ilma et oleks vaja kõrgemaid korraldusi.
- Performance: Enesejuhtimine võimaldab töötajal täita oma ülesandeid vastavalt võimalustele, ilma et oleks vaja välist survet või kehtestatud tähtaega.
- Pühendumine: Töötaja saab enesejuhtimise kaudu arendada kõrgemat pühendumust. See tunne tuleneb asjaolust, et kõik töötajad kannavad suuremat vastutust ettevõtte edukuse või ebaõnnestumise eest.
Enesejuhtimise puudused
Enesehaldamisel on aga ka mõned puudused:
- Ebaefektiivsus: Kui töötajatel puuduvad haldusteadmised, võib ettevõtte juhtimises tekkida ebaefektiivsust. Ettevõtet juhtivatel inimestel peab olema põhiteave, näiteks raamatupidamine ja rahandus.
- Suuna puudumine: Ettevõtet juhtiva meeskonna puudumisel võib otsuste tegemine olla keeruline. Seda seetõttu, et kõik ettevõtte töötajad peavad sellega nõustuma.
- Anarhia: Autonoomia saavutades sai iga töötaja ise tegutseda, jättes kõrvale ettevõtte ühised eesmärgid. See võib põhjustada organisatsioonisiseseid häireid.