Riigi kodanikuks loetakse isikut, kellel on territooriumil kodaniku- ja poliitilised õigused, ning sellisena teda ka peetakse.
Kodanik on see, kes on osa poliitilisest ja organiseeritud kogukonnast, kuhu ta kuulub. Sõltuvalt osariigist, kus te viibite, on teil suuremal või vähemal määral õigusi ja vabadusi. Demokraatlikes riikides on kodanike käsutuses olevate poliitiliste õiguste ja kodanikuvabaduste arv maksimaalne (või peaks olema).
Arvestades, et kodanikel on õigused ja ebaseaduslikel sisserändajatel ei ole kõiki või osalisi õigusi, võib kõiki riike elavaid inimesi pidada kodanikeks. Kuid ainult põliselanikele, neile, kellel on kodakondsus või kes pole seaduslikud sisserändajad.
Kodaniku mõiste päritolu
Kodaniku mõiste hakkab tekkima ja seda uuritakse Vana-Kreekas. Aristotelese jaoks oli kodanik see isik, kellel olid rida nõudeid ja kes oli kohustatud osalema ka avalikus elus. Naised, välismaalased, kirjaoskamatud ja alaealised ei olnud kodanikud. Seetõttu piirdus kodakondsus üle kahekümneaastaste Ateena meestega.
Roomas oli kodakondsus samuti väga piiratud. Ühelt poolt olid vabad mehed, kodaniku täielik staatus. Allpool olid need, kes kuulusid impeeriumi poolt vallutatud aladele, nad olid kodanikud, kuid piiratud õigustega naised kuulusid teise klassi. Ja lõpuks ei olnud orjad mitte kodanikud, vaid omand, kuigi neid sai vabastada.
Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon
Aastal 1789 kinnitati Prantsuse revolutsiooni tagajärjel inim- ja kodanikuõiguste deklaratsioon. Deklaratsioon, mis lõpetab vana režiimi ning seab inimese ja lihtrahva samale tasemele seni tegutsenud privilegeeritud institutsioonidega. Deklaratsiooni artiklites konsolideeritakse sellised põhimõtted nagu vabadus, võrdsus või turvalisus.