Vana-Kreeka majandus põhines kolmel suurel tegevusalal: põllumajandus, kaubandus ja käsitöö.
Vana-Kreeka majandus arenes umbes 1200 eKr kuni 146 eKr.
Hellenistlikul perioodil võeti kasutusele suured majanduse edusammud, näiteks üldine valuutakasutus, pankurite arv ja suurte kaupmeeste ilmumine.
Põllumajandus
Kreeka majanduse kolm peamist põllukultuuri olid viinapuu, teravili ja oliivipuud. Kuid Kreeka maastiku iseloomu tõttu, kus mägesid oli palju, saabus aeg, kui Kreeka põllukultuuridest ei piisanud isemajandamise tagamiseks. Seetõttu kasutati ebapiisava põllumajandustootmise tingimustes kolooniate saaki.
Sel ajal iseloomustas Kreeka põllumajandust intensiivne tööjõu kasutamine. Kasutatavate põllumajandustehnikate osas kasutasid kreeklased külvikorda.
Kariloomadel polnud siiski nii sügavat arengut ja neid kasutati põllumajanduse täiendamiseks. Vana-Kreekas olid kõige levinumad kitsed ja lambad, jätmata tähelepanuta sea-, veise-, hobuslaste ja eeslite liike.
Kaubandus ja rahandus Vana-Kreekas
Oma geograafilise asukoha ja põlise põllumajanduse tõttu, mis ei olnud kogu Kreeka jaoks teravilja tarnimiseks piisav, toimus merekaubanduse oluline areng.
Kreeka ja tema kaubanduse jaoks oli otsustavaks oluliste kaubalaevastike areng. Seega olid kreeklaste peamisteks vahetuspunktideks Egiptus, Itaalia ja Liibüa piirkonnad nagu Cyrenaica. Teisalt muutusid Egeuse mere saared merekaubanduse põhiteede vahepunktideks.
Kreeklaste peamine import oli nisu, kuigi tuleb arvestada ka muu imporditud tooraine, näiteks papüüruse ja puidu tähtsusega. Ekspordi osas müüsid kreeklased välismaale oliiviõli, veini ja keraamikat.
Ei tohiks unustada, et neil päevil kaubeldi mitte ainult toorainega, vaid toimus ka üldine orjakaubandus. Just selle orjakaubanduse allikaks olid vangid, keda vangistati sõdades, piraatluses ja bandiitluses.
Hellenistliku Kreeka kaubanduse pidev kasv tõi kaasa pangandussüsteemi tekkimise, kus laene anti sularahas. Nii maksid arvukad kaupmehed oma ekspeditsioonide eest laenude kaudu, samuti taotlesid talupojad oma saagi kogumiseks ettemakseid.
Seda tüüpi rahanduse areng võimaldas pankadel ladustada väärismetalle ja täita valuutavahetusülesandeid ning kehtestada sissenõudmise ja maksmise tingimused. Neil oli kahtlemata suur tähtsus kaubanduse ja transpordi rahastamisel. Pank polnud mitte ainult privaatne, vaid ka 4. sajandi eKr poole. C. loodi juba esimesed riigipangad, mis pakkusid rahastamist riikidele ja üksikisikutele.
Maksud Vana-Kreekas
Vana-Kreekas olid sõjasaagid kuningate sissetuleku ja rikkuse allikaks, millele tuli lisada teiste inimeste vara maksude kogumine.
Otseseid makse oli väga erinevaid, näiteks tasusid käsitöölised, arstid, kirjanikud, juristid ja suured varandused. Isegi välismaalased ja vabad inimesed pidid maksma isiklikke makse. Ka maa rentimine, kalapüük, kaubandus (toll, kaupade peale- ja mahalaadimine sadamates), kodakondsusõiguste saamine ja kaevandamine maksustati.
Suur osa eelarvest oli ette nähtud usutemplite ülalpidamiseks ja armee kulude rahastamiseks. Muud kulud olid riigiteenistujate palgad ja ehitustööde ehitamine.
Käsitöö
Käsitöö arendamine oli Vana-Kreeka majandustegevuses eriti oluline. Selles mõttes tasub esile tõsta selliste tegevuste tähtsust nagu keraamika ja metall, võttes arvesse ka muu puidu ja tekstiiliga seotud käsitöö kaalu.
Kõigele sellele tuleb lisada, et Kreeka käsitöö põhitööüksus oli töökoda ja selles sektoris kasutati mõnikord orjatööd.
Keraamika osas modelleeriti selliseid tooteid nagu potid, taldrikud ja õlilambid. Tuleb märkida, et seda tüüpi artiklitel olid kodused ja religioossed eesmärgid.
Mis puutub metallurgiasse, siis pronksivalukojad olid relvade, soomuste ja kilpide tootmisel üliolulised, puidutöölised vastutasid kaubalaevastike ja sõjalaevastike ehitamise eest laevatehastes.
Samamoodi nõudis ehitus ka arvukate käsitööliste osalemist, nende seas tasub mainida ka kivimüürlaste, puuseppade ning skulptorite ja maalikunstnike tööd, kes vastutasid kaunistamise ja kaunistamise elementide eest.