Üksmeel on ühine kokkulepe, mille otsuse langetamisel saavutab kogu rühm. Väikseima lahknevuse olemasolu muudab sellise kokkuleppe võimatuks.
Pärast hääletamist saavutatakse sageli üksmeel. Selleni võib jõuda ka küsitluse või muud liiki konsultatsioonide kaudu.
Otsuse klassifitseerimiseks üksmeelseks ei tohi olla hääli ega vastuhääli, mis on vajalik absoluutselt levinud teesi toetamiseks.
Sel põhjusel on olukordades, kus nõutakse ühehäälseid seisukohti, vajalik, et arvestatavad lähenemisviisid oleksid täiesti selged ja kokkuvõtlikud. Sel viisil on konsulteeritud isikute reaktsioon konkreetne ja järjepidev.
Ühehäälsuse idee on tavaliselt reserveeritud ettevõtte või riigi jaoks väga oluliste või tähtsate teeside jaoks. Seda mõistetakse kui süsteemi kaitsemehhanismi, et vältida igasuguste põhjalike muudatuste kergekäelisust ja destabiliseerimist.
Näiteks on Ameerika Ühendriikides enamikul kohtuasjadest, kus käsitletakse surma või eluaegset vangistust, juhtumite puhul on vajalik kohaloleva populaarse žürii ühehäälne kokkulepe.
Ühehäälse otsustamise tagajärjed
Tavaliselt püütakse seda tüüpi lepingute puhul arvestada järgmiste põhimõtete või eesmärkide tõttu võimalikult väikeste lahknevustega:
- See on mõeldud organisatsiooni idee edastamiseks kas kindluse või ühtsuse või solidaarsuse ja liidu näol.
- Tavaliselt tehakse üksmeelne otsus, mille suhtes ei ole ametlikke vastuväiteid esitatud. Selles mõttes ei peetaks mõne konsulteeritud valija erapooletuks jäämist lahknevusena, säilitades enamuse ühise üksmeelse hääletuse.
Valdkonnad, kus kehtib üksmeel
On valdkondi, kus meetmete vastuvõtmiseks või otsuste tegemiseks on tingimata vajalik üksmeel, näiteks haldus-, õigus- või juriidilises keskkonnas.
Igapäevaelus on palju näiteid, kus need otsustamistingimused tekivad, näiteks naabruskondade ühenduste või kogukonna omanike koosolekutel.
Seda tüüpi dilemma on võimalik leida ka äritegevuses igapäevaselt. Paljud ettevõtted (tavaliselt suured) valivad teatud juhised või teed vastavalt oma administraatorite üksmeelele.
Nii on tavapärane, et suure hulga äriettevõtete põhikirjades tuvastatakse üheselt mõistetav vajadus ühehäälse kokkuleppe järele investeerida teistesse sektoritesse.
See juhtub ka võimalike ettevõtte omanike vahetustega või olulise tähtsusega uute investeeringute eeldamisega.
Sel põhjusel panevad aktsionäride koosolekud nad sageli hääletusele, et saada arvamust paljudes küsimustes. Sama juhtub ka juhtudel, kui direktorite nõukogu vastutab ühehäälsete kokkulepete järgimiseks vajalike sammude kindlaksmääramise eest.
Kuid mitte ainult mikroökonoomilises keskkonnas pole neid näiteid toodud. Makromajanduslikul ja riigiülesel tasandil on näiteid, kus valimiste jaoks on vajalik üksmeel.
Nii on see rahvusvahelistes institutsioonides nagu Euroopa Liit, võttes eeskujuks Euroopa Parlamendi või Euroopa Ülemkogu.
Nendel üksustel on teatud otsustuspädevus, mida saab aktiveerida ainult konkreetse ettepaneku täieliku toetamise korral.
Näiteks peavad liikmesriigid täielikult ja ühehäälselt toetama kõiki otsuseid, mis vastavad ühisele julgeolekule või uute riikide integreerimisele ja ühinemisele.