22. märtsil tähistati ÜRO käsul maailma peamistes pealinnades ülemaailmset veepäeva, mille põhieesmärk oli kõigi meie planeedi elanike jaoks vee kättesaadavuse edendamine - tegevuskava 2030 üks alustalasid. mis tähistab maailmaorganisatsiooni.
Majanduslikul tasandil ei ole puudunud sõnumid vee erastamise vastu, kuivõrd ettevõtted saavad kasu inimeste eluliselt tähtsast vajadusest.
Vee erastamise reaalsus on aga palju keerulisem kui enamik meedias harjunud loosungeid ja selle teema usaldusväärsete järelduste tegemiseks on vaja sügavamat analüüsi. Selles artiklis analüüsime vee erastamise eeliseid ja puudusi, vaadates samuti lühidalt nii selle õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi.
Hea või õigus?
Esiteks peame meeles pidama, et kui enamiku kaupade ja teenuste eraviisilisele turustamisele ei ole suuri vastuväiteid, on vee erastamise keerukus selles, et ÜRO on määratlenud selle inimõigusena. Seega saab enamik inimesi aru, et see on hea, millest keegi ei tohiks ilma jääda.
See asjaolu võib a priori olla vastuväide vee erastamisele, kuid mida saame öelda teiste põhivajaduste kohta, mis on samuti klassifitseeritud kodanike õigusteks? Kas majanduslik kogemus ei näita, et selliste turgude nagu tööjõud või kinnisvara erahaldamine on parandanud vastavalt juurdepääsu tööle või eluasemele? Kas me ei tunnusta eraomandit millelegi nii põhilisele kui toidule, mis ei välista heategevus- või sotsiaalabialgatuste olemasolu toidu tagamiseks neile, kes seda endale lubada ei saa?
Tõeliseks takistuseks on ebapiisavad investeeringud infrastruktuuri, mis on vajalik vee kaevandamiseks, puhastamiseks ja veoks riigi kõigisse leibkondadesse
Seetõttu ei tohiks vee erastamise küsimus piirduda vale kokkusobimatusega inimõiguse või turgudel kaubeldava kauba vahel. Nagu me juba nägime, on õigusi, millele juurdepääsu hallatakse kõigepealt turgude kaudu ja mille riik tagab äärmise vajaduse korral viimase abinõuna.
Tegelikult näitab majanduslik kogemus, et juurdepääs nendele kaupadele võib muutuda universaalsemaks ja kvaliteetsemaks seal, kus see on väljendatud vabaturgudel, kui see on kavandatud riigihalduse kontorites: mõelgem Ameerika Ühendriikide põllumajandustootjate elule ja võrdleme näljahädad, mida talupojad Nõukogude Liidus kannatasid. Avalik haldus ei taga seega tingimata põhikaupade universaalset tarnimist vastavalt kvaliteedistandarditele.
Vee osas võime tänapäeval leida ka riike, kellel on tõsiseid raskusi elanikkonna stabiilse ja puhta tarbimisega varustamisel. Mõned analüütikud põhjendavad seda puudust veevarude vähesuse tõttu, kuid tänapäeva maailmas ei kehti see põhjus enam: enamikul riikidel pole neid ressursse (probleem seisneb tavaliselt vahendite puudumises nende ravimiseks ja transportimiseks), vaid isegi nende puudumisel on olemas tehnoloogiaid, mis pakuvad alternatiive nagu merevee puhastamine (mida nad kasutavad peaaegu eranditult näiteks riikides nagu Katar või Araabia Ühendemiraadid).
Seetõttu võime järeldada, et tegelikuks takistuseks on ebapiisavad investeeringud infrastruktuuridesse, mis on vajalikud vee kaevandamiseks, puhastamiseks ja veoks riigi kõikidesse majapidamistesse.
Avalik ja erasektori juhtimine
Selles mõttes väidavad avaliku veemajanduse toetajad, et selle viisi kohaselt ei oleks eesmärk saada kasu, vaid pigem mittemajanduslikud tegurid nagu üldine juurdepääs või varustuskvaliteedi tõstmine. Lisaks kaitsevad nad, et sel viisil on veevarude kasutamine mõõdukam (võttes arvesse ka keskkonnakriteeriume) ja et tegevusest saadav kasum tuleb kasuks kogu ühiskonnale, kuna see läheb riigikassasse. Samuti eeldavad nad, et kuna vastutavad isikud on kohustatud küsitlustel avalikkusele reageerima, on juhtkond ausam ja läbipaistvam.
Vee riikliku omandiõiguse pooldajad kalduvad aga pigem lootma erahalduse ebaõnnestumistele kui enda edule. Selles mõttes on üks paradigmaatilisemaid juhtumeid nn Veesõda Cochabambas (Boliivia), kus veevarustuse erastamine 2000. aastal põhjustas tugevaid sotsiaalseid rahutusi eeldades, et tarbijahinnad tõusevad 35%. Konflikt lahenes turundusettevõtte väljaastumisega ja juhtkonna üleandmisega munitsipaalile, mis ei ole takistanud teenuse jätkuvalt puudulikkust ka tänapäeval ning universaalse juurdepääsu eesmärki pole saavutatud. Tundub, et sarnane rahulolematuse laine (mida õnneks ei väljenda vägivaldsed kanalid) on vallutanud ka arvukad Euroopa linnad, kus viimase aastakümne jooksul on kohaliku veevarustuse üle võtnud kontrolli üle 200 vana kontinendi munitsipaalkorporatsiooni.
Ja juhtumid, mis otsustavad vee erastada?
Vastupidi, vee erastamise pooldajad väidavad, et vaba konkurents hõlbustab tõhusamat majandamist ja võimaldab pakkumuse ja nõudluse kriteeriumidel põhinevate hindade kujunemist, mis on tarbimise ratsionaliseerimise ja sektori investeeringute analüüsimise põhielement. kulude-tulude vaatenurgast (mis hoiaks ära ressursside raiskamise ja poliitilistest huvidest lähtuva otsuste tegemise). Samamoodi lükkavad nad tagasi idee, et avalik juhtimine on läbipaistvam, mida saame suhteliselt hõlpsalt kontrollida, kui vaadata korruptsioonijuhtumite arvu, mis on seotud poliitilise klassi juhitavate ettevõtetega.
Värske majandusajalugu uhkeldab rikkalikult ka eraveemajanduses. Kõige selgem on juhtum Ühendkuningriigist, kelle erastamine 1989. aastal tõi kaasa investeeringute eksponentsiaalse kasvu (esimese kuue aasta jooksul 17 miljardit naela, võrreldes eelmise perioodi 9,3 miljardiga) ja parema tervisliku veega varustamise, vähem teenuse katkestused ja kaasaegsem infrastruktuur vastutasuks määrade esialgsele tõusule. Muid edulugusid võime leida ka Manila linnast (Filipiinid) ja isegi Havannast (Kuuba), kus veevarustuse erastamine võimaldas lisaks juurdepääsule universaalseks muuta ka kvaliteeti.
Vee erastamise poolt või vastu?
Suur kogemuste mitmekesisus selles osas muudab otseste järelduste tegemise keeruliseks, kuid on oluline teada iga juhtimisviisi tulemusi, et mitte sattuda hõlpsatesse loosungitesse, mida poliitikute sellekohastes sõnavõttudes kipub leiduma.
Nii saame palju ratsionaalsemalt läheneda arutelule, mis on meie ühiskonnas olnud aastakümneid ning et lisaks moraalsetele ja filosoofilistele küsimustele tuleks arvestada ka majandusliku aspektiga. See tähendab, et leidke valem, mis võimaldab meil oma elu jaoks napp ja hädavajalik ressurss võimalikult tõhusalt ja õiglaselt hallata.