Kulutusreegel, mida nimetatakse ka kulutuste ülemmääraks, on viis riigi eelarvetasakaalu kontrollimiseks, nii et avaliku sektori kulutused jäävad seadusandlikus plaanis oodatavate tavapäraste tulude piiridesse.
Teisisõnu on eesmärk see, et kulutuste kasvu aluseks on sisemajanduse koguprodukti (SKP) kasv keskpikas perspektiivis.
Sel viisil välditakse tootmise ajutist suurenemist, näiteks tsükli ekspansiivse faasi tõttu, kulutuste kasvu, mida ei saa selle faasi lõppedes tulevikus eeldada.
Kulude reegli regulatiivne areng
Reegel, mis reguleerib seda kulude ülemmäära, on maheseadus 2/2012 eelarve stabiilsuse ja rahalise jätkusuutlikkuse kohta. Igal aastal, esimesel poolaastal, seab ministrite nõukogu kulutamiseesmärgid kolmeks aastaks ja teeb seda, võttes arvesse autonoomsete piirkondade eelarve- ja rahanduspoliitika nõukogu ja kohaliku omavalitsuse riikliku komisjoni aruannet.
Eesmärkide piires on kehtestatud mitterahaliste kulutuste piirmäär, st see, mis välistab intressi võlalt ja riigivõlalt. Viimane peab arvestama eelarve stabiilsust käsitlevate Euroopa määruste sätetega.
Euroopa kontode süsteem. Arvutatavad kulud
Arvutatavad kulud on sätestatud Euroopa kontode süsteemi (SEC) määruste peatükkides 1–7. See sisaldab ka võimalikke erandeid ja kulusid, mida saaks vajadusel lisada. Pidage meeles, et sotsiaalkindlustusametile see kulutuste reegel ei kehti.
SEC kiideti määrusega (EÜ) 549/2013 vastu Euroopa rahvamajanduse arvepidamise süsteemiga võrreldes ja see võimaldas liikmesriikide rahvamajanduse arvepidamist standardida, et oleks võimalik neid omavahel võrrelda. Nii püütakse kehtestada rahaliidus ühtsed kriteeriumid või Euroopa Liidu finantsabi ja struktuurifondide haldamine.
Põhjus olla. Vältige kriise
Lõppkokkuvõttes soovitakse kulude reegliga vältida eelarve tasakaalustamatust, mis oli sarnane 2008. aasta kriisile eelnenud aastate tasemega. Eriti kohalike üksuste tasandil suurendasid need mitmel juhul jooksvate kulutusteks neid, mida rahastati erakordse sissetulekuga ehitustegevuse tõttu. Kui mull purunes, leidsid paljud linnavolikogud puudujääki, mida oli raske lahendada, kuna seda sissetulekut enam ei olnud.
