Rooma leping - mis see on, määratlus ja mõiste
Rooma leping on 1957. aastal sõlmitud leping, millega loodi Euroopa Majandusühendus (EMÜ), mis koosneb kuuest riigist: Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg ja Holland. Eesmärk oli edendada kaubandust suurema majanduskasvu saavutamiseks.
Teisisõnu koosnes Rooma leping kuue Euroopa riigi vahelisest paketist kaubandusliku vahetuse taseme tõstmiseks.
Rooma leping tõi kaasa mitte ainult kaupade ja teenuste vaba tehingu allakirjutanute vahel, vaid ka inimeste ja kapitali vaba liikumise.
Selle lepinguga sooviti minna ka majanduslikust kokkuleppest kaugemale, eesmärgiga saavutada poliitiline integratsioon Euroopas.
Teisisõnu, selle lepinguga pandi alus suuremale liidule vana mandri riikide vahel. Seda kõike selleks, et saavutada piirkonnas suurem majanduskasv, kuid vähendada ka ebavõrdsust.
Rooma lepingu institutsioonid integreeriti Euroopa Liitu 1993. aastal, nimetades seda lepingut nüüd Euroopa Liidu toimimise lepinguks.
Teine oluline asjaolu on see, et samal ajal, kui allkirjastati Rooma leping, kirjutati alla ka Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom) asutamislepingule. Sellega püüti koordineerida tuumaenergia rahuotstarbelise kasutamise uurimist liikmesriikides.
Ühisturg Rooma lepingus
Rooma lepinguga luuakse osalevate riikide vahel ühisturg, millest igaüks kohustub oma majanduspoliitikat vastavalt kokkuleppele kohandama.
Näiteks keelati toetused, mis võivad mõjutada allakirjutanute vahelist kaubandust. Tuleb meeles pidada, et toetus on majanduslik panus, mille isik või inimrühm saab avalik-õiguslikust asutusest, ja seda ei tohiks tagasi maksta. Selle eesmärk on aidata läbi viia tegevus, mis nõuab suuri investeeringuid või millega asjaomane isik üksi hakkama ei saaks.
Teine oluline meede oli ühise tariifi kehtestamine impordile väljastpoolt EMÜ. Teisisõnu, toote X imporditariif näiteks Ameerika Ühendriikidest oleks kõigis lepingus osalevates riikides ühesugune.
Samuti tuleb märkida, et ühise põllumajanduspoliitika projekt sai selle lepingu raames alguse 1962. aastal. See hõlmab poliitikate kogumit, mida Euroopa Liidu liikmesriigid peavad täna oma põllumajandustootjate ja loomakasvatajate kaitseks.
