Lahkumishüvitis on rahaline hüvitis, mida ettevõte maksab oma töötajale, kui ta ettevõttest vallandatakse. Tavaliselt see ei kehti või on väiksem, kui töösuhte lõpetamine on objektiivselt põhjendatud.
Teisisõnu on lahkumishüvitis makse, mille inimene saab oma tööandjalt, kui ta otsustab teenuse lõpetada.
Tavaliselt, kui vallandamine on õigustatud, näiteks kehva töö või distsiplinaarsüüteo tõttu, ei saa töötaja hüvitist nõuda või on see väiksem võrreldes sellega, mida ta saaks, kui vallandamine oleks põhjendamatu. Kõik sõltub siiski iga riigi seadusandlusest.
Näiteks Hispaania puhul hüvitatakse alusetu vallandamise eest hüvitis 33 päeva palgaga teenistusaasta kohta. See, maksimaalselt 24 kuumakset. Tuleks selgitada, et seda meedet kohaldatakse nende lepingute suhtes, mis on sõlmitud alates 2012. aasta veebruarist.
Kui tööleping allkirjastati enne 2012. aasta veebruari, vastab hüvitis esimesele osamäärale, st kuni 2012. aasta veebruarini, 45 päevale teenistusaastal, maksimaalselt 42 igakuise maksena. Alates sellest kuupäevast arvestatakse teine osamakse, kus vastab 33 päeva aastas. Koguhüvitise arvutamiseks lisatakse mõlema osamakse tulemused.
Kõik ülaltoodud, väärib täpsustamist, kehtib seni, kuni ettevõte ei vali töötaja ennistamist.
Samamoodi, kui vallandamine on õigustatud ja ametivõimude poolt tunnustatud, võrdub hüvitis 20 tööpäevaga iga teenistusaasta eest, maksimaalselt 12 kuumaksega.
Lahkumishüvitist mõjutavad tegurid
Lahkumishüvitise arvutamist mõjutavad tegurid on peamiselt järgmised:
- Töötaja palk: Mida suurem on tasu, seda suurem on ka hüvitis.
- Teenistuse aastad: Mida pikem on töösuhe, seda suurem peab olema hüvitis.
- Vallandamise põhjused: Kui vallandamine on õigustatud, võiks seadus kaaluda hüvitist, kuid mitte nii suurt kui vallandamise põhjustel.
Hüvitis ja töö paindlikkus
Mida kõrgem on töötajale makstav lahkumishüvitis, seda väiksem on tööturu paindlikkus.
Teisisõnu, kui vallandatud töötaja eest nõutav hüvitis on väga kõrge, on tööandjal vähem motivatsiooni sellist otsust langetada.