Euroopa Liit, nagu me seda teame, on täna pika üleriigilise integratsiooni protsessi vili. See on pikk teekond, mis algas majandusühendusena, mis on lõpuks andnud aluse poliitilisele liidule. Kõik algas pärast Teist maailmasõda. Suurbritannia peaminister Winston Churchill kaitses ühendatud Euroopa ideed, et lõpetada see rivaalitsemine, mis oli selle varem poliitiliselt ja majanduslikult raskendanud.
1950ndatel tehti esimesed sammud Euroopa integratsioonis. Prantsusmaa välisminister Robert Schuman esitas enda ja Jean Monet väljatöötatud kava Prantsuse-Saksa söe- ja terasetootmise integreerimiseks. Nn Schumani plaan sai reaalsuseks CECA (Euroopa Söe- ja Teraseühendus) loomisega. Selle organisatsiooni moodustasid Prantsusmaa, Saksamaa Liitvabariik, Itaalia, Belgia, Holland ja Luksemburg. Nii pandi alus pikale Euroopa integreerimisprotsessile.
Ka 1950. aastatel tuli Euratom, see tähendab Euroopa Aatomienergiaühendus. ESTÜ moodustanud kuus riiki andsid heakskiidu Euratomile, kes soovis rahumeelsetel eesmärkidel arendada teadusuuringuid ja tuumatööstust. Seega leidub Euroopa Liidu idu nendes kahes asutuses, ESTÜs ja Euratomis. Tuleb märkida, et 1950. aastaid iseloomustas ühise rahapoliitika puudumine. Majandusküsimustes tehti koostööd ainult ühiste turgude nime all.
1961. aastal esitas Ühendkuningriik ühenduse liikmeks astumise avalduse. Skandinaavia riigid, nagu Norra ja Taani, väljendasid omalt poolt huvi ühendusega ühineda. Nende taotlustega liitus ka Iirimaa. Nii korraldasid Ühendkuningriik, Iirimaa ja Taani rahvahääletused, mis kinnitasid nende ühendusse sisenemist, samas kui Norra elanikkond oli integratsiooniprotsessile ebasoodne. Lõpuks laienes 1972. aasta juunis Euroopa Ühendus põhja poole ning Suurbritannia, Taani ja Iirimaa ratifitseerisid ühinemislepingud.
Tasub esile tõsta 1969. aasta memorandumit "Majanduspoliitika ja rahapoliitika kooskõlastamine ühenduses", milles taotleti liikmesriikide majanduseesmärkide ühtlustamist, majanduspoliitika kooskõlastamist ja rahandusalast koostööd.
1979. aastal käivitati Euroopa rahasüsteem, mis juhatas sisse uue peatüki Euroopa majandusintegratsioonis. Selle süsteemi eesmärk oli saavutada rahaline stabiilsus ja vähendada kõikumist osariikide valuutade vahel. Selleks kehtestati marginaalid, mille vahel nominaalsed vahetuskursid võivad erineda.
1980. aastate saabumine tõi Euroopa klubisse uusi liikmeid. Seekord tuli laienemine lõunast. Lõpuks ühines demokraatlik riik Kreeka Euroopa Ühendusega 1981. aastal ning 1986. aastal Hispaania ja Portugal Euroopa Ühendusega.
Ka 1980. aastatel toimus väga oluline sündmus: ühtse Euroopa akti jõustumine. Euroopa Majandusühendus nimetati ümber Euroopa Ühenduseks, Euroopa Parlament tugevdas oma võimu, 1993. aastaks loodi Euroopa ühtse turu täielik realiseerimine ja püstitati eesmärk vähendada Euroopa piirkondade erinevusi arengus. Eri territooriumide vaheliste erinevuste vähendamiseks eraldati vähemarenenud piirkondadele mõeldud struktuurifondidele suurem rahaline ressurss.
1988. aastal kavandati Euroopa rahaliidu arengut, mis nägi ette Euroopa keskpankade süsteemi ja ühisraha loomise. Esiteks tuli tugevdada koostööd keskpankade vahel, seejärel luua Euroopa Keskpankade Süsteem, rahapoliitikas võimu ülekandmine ja lõpuks rahvusvaluuta asendamine Euroopa ühisrahaga.
1990. aastad tõid Euroopale suure tähtsusega sündmusi. 1992. aastal, pärast Maastrichi lepingu allkirjastamist, nimetati Euroopa Ühendus ümber Euroopa Liiduks. Selle põhimõtted olid: saavutada majandus- ja rahaliit, hästi koordineeritud sotsiaalpoliitika, ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning koostöö justiits- ja siseküsimustes.
1995. aastal said Rootsist, Soomest ja Austriast Euroopa Liit ja 1997. aastal kinnitati 2000. aasta tegevuskava, mille eesmärgid olid: struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide tugevdamine ja ümberkujundamine erinevuste vähendamiseks, Euroopa Liidu laienemine Kesk-Euroopa riikidesse Ida-Euroopas ning sise- ja laienemispoliitika rahastamine. Ka 1997. aastal allkirjastati Amsterdami leping, mis süvendas sotsiaalsemat ja demokraatlikumat Euroopat.
2001. aastal, pärast Nice'i lepingu allkirjastamist, loodi Euroopa Liidu uute riikide ühinemiseks ettevalmistamisel uus Euroopa jõudude tasakaal. 2001. aasta oli rahaliidu jaoks tähtis aasta, kuna jõustus Euroopa valuuta euro. Kolm aastat hiljem, 2004. aastal, koosnes Euroopa Liit 25 riigist. Uuteks liikmeteks olid: Eesti, Läti, Leedu, Tšehhi Vabariik, Slovakkia, Sloveenia, Ungari, Poola, Küpros ja Malta. Saabus aasta 2007 ning toimus Rumeenia ja Bulgaaria inkorporeerimine.
2009. aastal ratifitseeritud Lissaboni lepinguga kehtestatakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning see vastutab Euroopa institutsioonide muutmise ja ajakohastamise eest. 2008. aasta majanduskriis raputas aga Euroopa Liitu kõvasti. Olukord sundis Euroopa riikides drastilisi majandusreforme ja pangandusliidus tehti tööd turvalisema ja usaldusväärsema finantssektori saavutamiseks. Hoolimata asjaolust, et Euroopa Liit pälvis 2012. aastal Nobeli rahupreemia, on majanduskriisi ohjamiseks muu hulgas tekkinud oluline euroskeptiline liikumine. Viimane registreerimine toimus 2013. aastal Horvaatia ühinemisega Euroopa Liitu.
Ees ootavad aga sellised väljakutsed nagu Brexit, Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust. Suurbritannia kodanikud kiitsid referendumil heakskiidu Euroopa Liidust loobumisest ja jääb üle vaadata, kuidas see olukord Euroopa majandust mõjutab. Brexit seab pika integratsiooniprotsessi kahtluse alla. Jääb üle oodata, kuidas Euroopa Liit uute skeptiliste häälte väljakutse vastu võtab.
