Stalinism on mõiste, mis viitab marksistlik-leninlikule voolule, mille Stalin oma volituste ajal Nõukogude Liidule kehtestas. Seda voolu kasutasid hiljem mõned riigid, kes lähtusid oma mudelist Nõukogude mudelist.
Stalinism on nagu marksism-leninism, mudel, mis pakub välja majanduse tsentraliseerimise, ühe- või üheparteilise riigi ning riigi täieliku sekkumise. Seega kinnitab see, et Stalin oli Lenini seaduslik järeltulija teadussotsialismi praktikas.
Kuigi pärast Stalini surma on marksism-leninism säilinud, siis stalinism mitte.
Sel põhjusel defineerivad paljud poliitilised analüütikud stalinismi väärarusaamana, mida pole kunagi olnud. Kuna ta arvab, et rajaneb kõik oma ideed talle eelnenud marksistlik-leninistlikul voolul.
Stalinismi tunnused
Stalinistliku süsteemi tunnused on:
- Riigikapitalism.
- Autoritaarsus ja autokraatia.
- Poliitiline tsentralism.
- Riigistamine ja sunnitud ning kontrollitud majanduse kollektiviseerimine.
- Plaanimajanduse ehitamine viie aasta plaanide kaudu.
- Kiirendatud industrialiseerimine.
- Eraomandi keeld.
- Ühiskonna militariseerimine.
- Repositsioonivastased repressioonid.
Stalinismi peamised elemendid poliitilises praktikas
Peamised elemendid, mille Stalin kehtestas poliitilises praktikas oma ajal Nõukogude Liidu presidendina, olid järgmised:
- Klassivõitlus. Töötavate masside jõu kehtestamine.
- Kaitsmine sotsialism ühes riigis. Nõukogude Liidu sotsialismi ellujäämisviis.
Stalinismi kriitika
Stalinismi suurte kriitikute hulgas on trotskistid. Need, kes usuvad Trotskisse kui Lenini tõelisesse järeltulijatesse, kujutlevad stalinismi kui marksismi-leninismi väärastumist.
Teised stalinistliku süsteemi suhtes väga kriitilised on liberaalid. Liberaalid, kes kujutavad stalinismi, nagu marksism-leninismi, ohuks majanduslikule ja sotsiaalsele arengule. Omakorda loetakse pretsedentidele, võttes arvesse ajalugu, milles näidatakse stalinistliku süsteemi põhjustatud ebameeldivaid olukordi.