NATO (Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon) on rahvusvaheline sõjaline organisatsioon, mis koosneb erinevatest riikidest ja mille eesmärk on luua ühine ühine kaitse.
NATO sündis 4. aprillil 1949, Põhja-Atlandi lepingu allkirjastamisega Washingtonis (USA). See loodi Ameerika Ühendriikide ja NSV Liidu vahelise külma sõja kontekstis, et kaitsta end Nõukogude Liidu kõrge kohaloleku ja relvade võimekuse eest.
Pärast Teise maailmasõja lõppu hakkasid lääneliitlased vaatama, mis Venemaa riigist on saanud ning millised on selle organiseerumis- ja laienemisvormid. Lisaks kommunismi sisemise korralduse jälgimisele tekib Euroopa riikides vajadus korraldada ka selles kontekstis.
NATO loomine
Nii tekib Brüsseli leping, millele kirjutasid alla Belgia, Prantsusmaa, Luksemburg, Suurbritannia ja Holland 1948. aastal. Hiljem hakkasid need riigid pidama Kanada ja Ameerika Ühendriikidega läbirääkimisi Atlandi-ülese liidu loomise üle. Need läbirääkimised ja teiste Euroopa riikide inkorporeerimine lõid lõpuks NATO.
Leping
Organisatsioonile keha andva lepingu allkirjastasid asutajad riigid 4. aprillil 1949, kuid see jõustus alles sama aasta 24. augustil. Tekst koosneb neljateistkümnest artiklist ja oma preambulis aktsepteerivad nad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja poolt edendatud väärtuste ülimuslikkust, tuginedes oma tegevuses kõigi selle osade rahule ja turvalisusele.
Artikkel 1 on tahteavaldus, milles deklareeritakse, et rahvusvahelisi vaidlusi vahendatakse rahumeelselt, kus ohus on rahu, turvalisus ja õigus. Lisaks sellele, et ei kasutata ähvardusi ega jõudu juhtudel, mis ei kuulu ÜRO põhikirjas.
Artiklis 2 on sätestatud eesmärgid rahumeelsete rahvusvaheliste suhete parandamiseks, stabiilsuse ja heaolu edendamiseks ning majanduskoostöö stimuleerimiseks.
Lepingu ülejäänud artiklid kehtestavad spetsiifilisemad küsimused, nagu kohustus osutada abi relvastatud rünnaku korral allakirjutanud territooriumidel ja mida peetakse relvastatud rünnakuks. Lisaks sellele, kuidas uued riigid saavad liituda ja kuidas nad saavad enam liikmeks olla. Samuti nõukogu ja vajalike allorganite olemasolu.
NATO liikmed
NATO liikmesriigid on paigutatud vastavalt alltoodud tabelile.
| Riik | Asutamise kuupäev |
|---|---|
| Belgia, Kanada, Taani, USA, Prantsusmaa, Island, Itaalia, Luksemburg, Norra, Holland, Portugal, Suurbritannia | 1949 (asutajad) |
| Kreeka, kalkun | 1952 |
| Saksamaa (föderaalne) | 1955 (1990. aastal teeks seda ülejäänud territoorium) |
| Hispaania | 1982 |
| Ungari, Poola, Tšehhi Vabariik | 1999 |
| Bulgaaria, Slovakkia, Sloveenia, Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia | 2004 |
| Albaania, Horvaatia | 2009 |
| Montenegro | 2017 |
| Põhja-Makedoonia | 2020 |
NATO struktuur ja organisatsioon
NATO-s on struktuuriline jaotus, ühelt poolt oleks poliitiline haru ja teiselt poolt sõjavägi. Poliitilise struktuuri osas on NATO peakorter Brüsselis, mis koosneb NATO delegatsioonidest. Need delegatsioonid on rühm inimesi, kes esindavad liikmesriike ja igaühte neist juhib “suursaadik”.
Peakorteri sees on Põhja-Atlandi Nõukogu, mis on poliitilisi otsuseid tegev organ ja koosneb suursaadikest, kes juhivad delegatsioone. Selle organi esimees on Peasekretärning on NATO maksimaalselt vastutav ja poliitiline esindaja. Samuti on nõukoguga samal tasemel Tuumakavade rühm, kelle konkurents taandub tuumapoliitikale.
Teisel tasandil on NATO parlamentaarne assamblee, mis koosneb iga liikmesriigi seadusandliku võimu liikmetest ja teistest partneritest. See orel läbi alluvad komiteed, määrab nõukogu päevakorra. Komiteed tegelevad tehniliste ja poliitiliste küsimustega tavaliselt ekspertide ja riikide esindajate poolt.
Sõjaline struktuur koosneb teistest organitest, kõrgeim hierarhia on Sõjakomiteening vastutab sõjalise strateegia koostamise eest, lähtudes nõukogu vastuvõetud poliitilistest suunistest. Samuti täidab see poliitiliste organite nõuandvaid ülesandeid. Selle koosseisu kuuluvad liikmesriikide kaitseväe staabiülemad, rahvusvaheline sõjaväelane, sõjakomitee täitevorgan ja sõjaväe juhtimisstruktuur.
Lõpuks koosneb sõjaväe juhtimisstruktuur Liitlaste operatsioonide väejuhatus ja tema jaoks Liitlaste ümberkujundamise väejuhatus.
Asjakohased sekkumised
Kõige olulisemate NATO sekkumiste hulka kuuluvad:
- Liibüa (2011): Olukorras, kus riigi kõrgeim juht Gaddafi korraldas režiimi vastu end ilmutanud elanikkonna vastu repressioone. ÜRO kiidab riigi sekkumise heaks. Ja NATO jätkab sissetungi, et taastada riiklik kord ja lõpetada toimunud kodusõda. Sõda lõppes Gaddafi surma ja rahvuslike jõudude lüüasaamisega mässuliste rühmituste ja NATO käes.
- Jugoslaavia (1999): Riik oli sukeldunud suures kodusõjas, mille põhjustas peamiselt pinge elanikkonna erinevate etniliste rühmade vahel. 1999. aastal korraldas NATO Kosovo piirkonnas pommitamise, et peatada kõik territooriumil toimuvad sõjategevused. See sekkumine oli väga oluline, kuna see viidi läbi ilma ÜRO eelneva loata.