, que apoyan ambos mandatarios. El avance de las negociaciones ha alertado a una parte de la opinión pública alemana, hasta el punto de organizar manifestaciones contra la visita del presidente Obama.</p>
<p><strong>El acuerdo</strong>, <strong>actualmente negociado entre las autoridades de la Unión Europea y de Estados Unidos, supondría la creación de la mayor área de libre comercio del mundo</strong>, con la supresión de barreras arancelarias y no arancelarias (a excepción de algunos sectores protegidos) y una nueva regulación común en materia de inversiones, movilidad de capitales y circulación de personas. A lo largo de los últimos años el tratado ha sido objeto de un intenso debate, con tantos defensores como detractores: mientras que unos sostienen que la apertura de mercados beneficiaría a la economía, otros afirman que muchas empresas no podrían competir en las nuevas condiciones y se verían condenadas a desaparecer. Es en resumen el viejo dilema entre libre comercio y proteccionismo, en el contexto de la globalización del siglo XXI. En cualquier caso, es importante analizar las ventajas y desventajas del tratado a la luz de la teoría económica.</p>
<p>Antes de entrar en un análisis sectorial conviene tener en cuenta los dos factores que pueden hacer que un producto sea competitivo con respecto a los demás: un precio de venta más bajo o un valor añadido superior (lo cual puede lograrse a través de la calidad, la innovación y la diferenciación). Teniendo en cuenta que Estados Unidos y Europa cuentan con economías muy orientadas al valor añadido (y por tanto muy igualadas en este aspecto), podemos concluir que <strong>los precios jugarían un papel fundamental en la competencia</strong> entre los dos bloques.</p>
<p><img src=)
Probleem on selles, et müügihinnad sõltuvad tavaliselt tootmiskuludest ja need on USA-s madalamad (madalamate palga-, energia- ja toormekuludega kui Euroopas). Lisaks on tema majandus võimeline muutma oma inimressursse tõhusamalt kasumlikuks (nagu näitavad tootlikkusnäitajad) ja tal on suurem innovatsioonivõime (investeerides rohkem ressursse teadus- ja arendustegevusse ja innovatsiooni). Kui sellele lisada veel vahetuskursi mõju, kui tugevam euro dollari suhtes on paratamatu tagajärg Euroopa tooted ei suuda oma hindades Põhja-Ameerika toodetega konkureerida.
Valdkondade kaupa on selge, et Ameerika Ühendriikidel on kahtlemata konkurentsieelis sellistes valdkondades nagu tooraine, energeetika ja tööstuskaubad (nii vahe- kui ka lõpptooted) ning eksporditavad mittefinantsteenused. Teisest küljest võiks Euroopa kasu saada kaubandusest palju piiratumates sektorites, nagu näiteks mõned toidukaubad (vein, õli jne) ja luksuskaubad. Selles võrdluses jäetaks põllumajandus- ja loomakasvatussektor välja riiklike hinnatoetuste tugeva moonutamise tõttu, mis muudab tootmise tegelike kulude arvutamise keeruliseks.
Selle võrdluse tulemusel näib järeldus iga majandusteadlase silmis ilmne: vabakaubanduslepingu allkirjastamise korral oleks USA-l hindade kaudu peaaegu kõigis sektorites tugev eelis, samal ajal kui Euroopa saaks kasutada ainult neid kaupu, mille toodang ( kvaliteedi ja traditsioonidega tihedalt seotud) on seda raske asendada. Teisisõnu eksportiks Euroopa Ameerika Ühendriikidesse näiteks päritolunimetusega veine, kuid impordiks teiselt poolt Atlandi ookeani pudeleid, korke ja praktiliselt igasugust muud tootmisprotsessi jaoks vajalikku sisendit. Selles kontekstis ei suudaks börsi poolt soositud sektorite kasv kompenseerida ülejäänud majanduse langust ja siis võiks öelda, et leping tekitaks Euroopas majanduslangust ja töötust, millel oleks vastupidine mõju Ameerika Ühendriikides. See seisukoht tugevdaks lepingu halvustajate argumente, kuna see õigustaks mingil määral protektsionistlike meetmete säilitamist.
Siiski on veel üks laiem vaatenurk, mis võimaldaks meil jõuda vastupidisele järeldusele, see tähendab, et leping soosiks mõlemat allakirjutanut. Nagu juba mainitud, oleks vabakaubandusleping absoluutse eelise mõttes USA-le kasulik praktiliselt kõigis majandussektorites, kuna selle madalamad tootmiskulud toovad kaasa suurema konkurentsivõime. Võrdleva eelise osas võiksime siiski järeldada, et piiramatute ressursside puudumisel ja turgude laienemisel oleks Ameerika Ühendriikide jaoks kõige kasulikum spetsialiseeruda ainult sellistele sektoritele, kus see konkurentsieelis on suurem, samal ajal kui Euroopa teeb sama, kuigi see tähendab kauba eksportimist, mis on suhteliselt kallim kui teie konkurendid teisel pool Atlandi ookeani. Seetõttu vastavalt sellele lähenemisviisile vabakaubandusleping ei tähendaks töökohtade puhast hävitamist, vaid lihtsalt ressursside ülekandmist kõige konkurentsivõimelisematele majandussektoritele.
Igal juhul on kaht eelmist perspektiivi silmas pidades kahtlemata see, et leping tugevdab tootmistegurite hindade liitumist kahe majandusploki vahel. Siit ilmub üks vastuolulisemaid punkte, kuna töö on ka tootmistegur ja selle hind on palk. Võttes arvesse, et Euroopa tööjõukulud on kõrgemad kui Ameerika Ühendriikide omad, võib järeldada, et kokkulepe põhjustaks Euroopas palgakasvu ja seega vanal mandril kohutavaid sotsiaalseid tagajärgi.
See viimane vaatenurk jätab aga tootlikkuse mõju palgad täielikult välja. On tõsi, et majandusajaloos pole puudust juhtumitest, kus riigid, kes vabakaubandusele avanedes ei ole suutnud konkureerida hindade üle ja on näinud oma tööstusstruktuuri hävitamist (nagu Argentina 70ndatel aastatel). Kuid mitte vähem tõsi on see, et teised, täpselt sama tegutsedes (nagu näiteks Skandinaavia riigid sajandi alguses või India 90ndatel), on suutnud luua rohkem töökohti ja rikkust. Mõni võib imestada, kuidas see on võimalik? Kas iga riigi jaoks on erinevad majandusseadused? Ja võib-olla ei peaks arutelu keskenduma vabakauplejate ja protektsionistide vahelise vabakaubanduse aktsepteerimisele või tagasilükkamisele, nagu näeme enamikus meedias. Tõeline dilemma peaks ehk algama majanduse globaliseerumisprotsessi paratamatusest, et kaaluda, kuidas me tegelikult maailmas konkureerida tahame: hindade või lisandväärtuse järgi.