Tarne on tuntud kui protsess, mille käigus tarnijad pakuvad vahendeid teistele majanduslikele rühmadele või üksikisikutele, mis saavutavad teatud rahulolu või kasulikkuse.
Pakkumise kaudu on võimalik lahendada üksikisikute või organisatsioonide tarbimisvajadusi. See tähendab, et see põhineb selliste kaupade tarnimisel nagu ringlusse lastud tooraine või valmistatud tooted.
Neid varusid peetakse põhiliseks ja vajalikuks toimetulekuks ja inimeste teatud rahulolu saavutamiseks.
Ärilisemast seisukohast on arusaadav, et tarne eeldab, et ostjad ostavad oma majandustegevuse arendamiseks vajalikke materjale ja peavad nende hankimiseks kasutama tarnijaagente.
Tarneahel kui tarnimise alus
Majandussfääris samastatakse seda mõistet sageli logistilise korralduse ja tarneahela loomise mõistega.
See tähendab, et nimetatud ahela moodustavate punktide vahel on vaja luua ühtekuuluvuse ja koordineerimise tase. See tähendab tarnijate toodete pakkumise ja lõpptarbijale levitamise protsessi eri etappide vahel.
Teisisõnu peab pakkumine hõlmama laovarude tõhusat haldamist, samuti sobiva toote valmistamist teatud nõudluse tasemel ning pakutavate kaupade ja teenuste tarnimist kindlas ajavahemikus.
Varustus teistes piirkondades
Olenemata majandus- ja ettevõtluskeskkonnast, omandab pakkumine erilise tähtsuse sotsiaalsel ja poliitilisel tasandil.
Paljudes maailma piirkondades vastutavad kodanikud vee, ravimite, toidu, energiaressursside ning muude kaupade ja teenuste tarnimise eest avalik-õiguslikud üksused. Sarnane juhtum on ka mittetulundusühingute, näiteks valitsusväliste organisatsioonide välja töötatud juhtum.