Rahvusvaheline õigus - mis see on, määratlus ja mõiste

Rahvusvaheline õigus on õigusharu, mis tegeleb riikidevaheliste suhete määratlemise ja reguleerimisega. Seega vastutab ta ka kogu maailmas ühiste kaupade, näiteks keskkonna või rahvusvaheliste vete, kasutamise haldamise eest.

Rahvusvahelise õiguse peamine eesmärk on, et riikidevahelised suhted oleksid harmoonilised, rahumeelsed ja koostöös.

See koosneb õigusnormide, lepingute ja konventsioonide kogumist. Need reguleerivad viisi, kuidas riigid ja muud rahvusvahelised esindajad peavad käituma.

Rahvusvahelise õiguse elemendid

Peamised elemendid on:

• Rahvusvahelised lepingud, kas paktide, lepingute, deklaratsioonide, märkmete jne kujul.
• Rahvusvahelised konventsioonid.
• Rahvusvaheline tava, mida aktsepteeritakse laialt levinud praktikana.
• Riikide tunnustatud õiguse üldpõhimõtted.
• Kohtuotsused ja doktriinid (mis aitaksid määratleda reeglite kohaldamist).

Rahvusvahelises õiguses käsitletud küsimused

Teemade hulgas on:

• Inimõigused.
• Tuumadesarmeerimine ja muud tüüpi relvad.
• Rahvusvaheline kuritegevus.
• Pagulased.
• Migratsioonid
• Rahvusprobleemid.
• Ma kohtlen vange.
• Jõu kasutamine.
• Käitumine sõjaperioodidel.
• Rahvusvaheliste ühishaldurite nagu keskkond, rahvusvahelised veed, maailmaruum, maailmakommunikatsioon ja rahvusvaheline kaubandus kasutamine ja kaitse.

Rahvusvahelise õiguse päritolu ja areng

Rahvusvahelise õiguse päritolu käib käsikäes riikide tekkimisega.

Vanimate rahvusvahelise õiguse allikate hulgas võime leida lepingu Mesopotaamia ja Umma vahel umbes aastal 3100 eKr. See leping reguleeris piire ja nende puutumatust. Kuid see pole ainus näide.

Iidsetest aegadest võime leida mitu rahvusvahelist lepingut kahe või enama riigi vahel, mis keskenduvad tavaliselt piiriküsimustele, rahulepingutele ja välismaalaste kohtlemisele. Kuid tol ajal ei olnud nende lepingute või konventsioonide korralikku õigussüsteemi.

Kaasaegse rahvusvahelise õigussüsteemi taust

Kaasaegse rahvusvahelise õigussüsteemi üheks eelkäijaks oli 1648. aasta Vestfaali leping, mille 1930. aastate sõjas allkirjastasid enamus Euroopa suurriike. See leping kehtestas mõned praeguse õigusraamistiku alussambad.

Samuti väärib mainimist muud asjakohased lepingud, näiteks 1853. aasta Pariisi deklaratsioon meresõja kohta; sõja ajal haavata saanud sõdurite kohtlemise 1864. aasta Genfi konventsioon ning 1899. ja 1907. aasta Haagi deklaratsioonid, et tagada konfliktide lahendamine rahumeelsete vahenditega.

Esimene ja teine ​​maailmasõda panid rahvusvahelise õiguse arengus kohutava pausi. 1945. aasta alguses ja pärast sõja lõppu naasid riigid ülesandeks luua õigusraamistik, mis aitaks säilitada rahu, julgeolekut ja edendada rahvusvahelist koostööd.

ÜRO kohustus kodifitseerima, korraldama ja arendama süsteemi, mis suudaks säilitada rahvusvahelistest lepingutest tulenevate kohustuste austamise. Rahvusvahelise õiguskorra tagamiseks loodud ÜRO organite hulgas on: Rahvusvaheline Kohus, Julgeolekunõukogu ja Peaassamblee.

Samuti on olemas Rahvusvahelised Kohtud ja muud kohtud, keda abistab ÜRO.