Inimeste vaba liikumist Euroopa Liidus peetakse üheks peamiseks ja hädavajalikuks majandusintegratsiooni projekti arendamise tunnuseks Euroopa tasandil ning see kuulutati seaduslikult välja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 45 kaudu.
Vaba liikumine Euroopa Liidus mõjutab üldiselt kõiki liikmesriike ning Islandit, Liechtensteini, Norrat ja Šveitsi. Täielikult Euroopa kui poliitilise ja majandusliku jõu ülesehitamise protsessi peetakse selles etapis sageli hädavajalikuks hõlbustades sellise produktiivse teguri liikumist nagu töö.
1992. aastal loodi Maastrichti lepinguga liidu kodakondsuse kontseptsioon, mis on tagatis inimeste liikumisele ja elamisele erinevates liikmesriikides.
Inimeste vaba liikumise mõiste Euroopa territooriumil hõlmab erinevaid aspekte, näiteks liidu kodanike võimalus tööjõu liikuvuse osas liikmesriikide vahel ilma bürokraatlike ja õiguslike takistusteta, nende elukoha üleviimine neile, kui see on vajalik ametialase huvi ja püsivuse tagamiseks nimetatud punktides ka ilma kehtiva töölepinguta.
Juriidilised nõuded inimeste liikuvusele Euroopa Liidus
- Viibib vähem kui kolm kuud. Kehtiv isikut tõendav dokument või pass.
- Püsib kauem kui kolm kuud. Kui teil pole tööd, peab teil olema piisavalt rahalisi vahendeid ja tervisekindlustus.
- Alaline viibimine. Alalise elamisõiguse saab pärast stabiilset ja pidevat vähemalt viis aastat kestnud elamisperioodi. Selle võib kaotada juhul, kui sellest riigist puudub rohkem kui kaks järjestikust aastat.
Selles mõttes tagab see põhiõigus kõigile kodanikele ja nende perekondadele võrdse kohtlemise tööasjades ja juurdepääsu tööle, hoolimata sellest, kas nad on päritoluriigis või mitte. Üksikisikutel on võimalus oma ametialastes sihtkohtades kasutada peaaegu identseid majandustegevusega seotud õigusi, näiteks tervisekaitse. Piirangud või erinevused riikide seaduste vahel on tavaliselt suunatud peamiselt sellistele aspektidele nagu julgeolek, avalik kord või rahvatervis.
Vähem positiivne aspekt See integreerimisprotsess seisneb selles, et see ei ole nii täielik muud tüüpi kutsealade, näiteks füüsilisest isikust ettevõtjate puhul. Viimased seisavad sageli silmitsi riikide vahel suurema seadusandliku erinevusega ja neil ei ole oma majandustegevuse teisele riigile üleviimisel suurt kergust.