Enesekindlustus - mis see on, määratlus ja mõiste
Enesekindlustus on omavahendite kasutamine nõude kulude katmiseks. See tähendab, et isik või ettevõte võtab endale ühe või mitme temaga kokku puutuva riski realiseerumise tagajärjed.
See on vastupidine poliisi omandamisele, kus riskid tulenevad spetsialiseerunud kolmandast isikust, kelleks on tavaliselt kindlustusandja.
Enesekindlustuse fond
Spetsiaalse fondi asutamine on enesekindlustuse oluline nõue ja nõuab finantssuutlikkust.
Need ressursid peavad olema likviidsed, see tähendab, et need peavad olema kohe kättesaadavad. Samuti on need ette nähtud üksnes juhuslike sündmuste katmiseks, mitte jooksvate või ühiste kulude, näiteks teenuste maksmiseks.
Teine oluline punkt on see, et see hädaolukorra fond peab ette nägema maksimaalsed kulud, mida nõue nõuab. Seetõttu tuleb nõutav summa arvutada usaldusväärse statistika põhjal kavandatud ettenägematute juhtumite sageduse ja intensiivsuse kohta.
Selles mõttes on oluline välja selgitada riskid, millega üksikisik või ettevõte kokku puutub, samuti igaühe esinemise tõenäosus.
Enesekindlustuse põhiaspektid
Enne enesekindlustuse otsustamist tuleb kaaluda mitmeid küsimusi:
- Põhikapital: Enesekindlustuse puuduseks on ressursside külmutamine, mida saaks kasutada näiteks mõne investeeringu jaoks.
- Lõplikud kulud: Kui investeerite inimese või ettevõtte vajadustele vastavasse sobivasse kindlustusse, ei too see kaasa kulusid, vaid kokkuhoidu. On näiteks ettevõtteid, kus õnnetuste osakaal on aja jooksul ühtlane. Seetõttu on mõistlik poliise ostes ette näha ettenägematuid olukordi.
- Kontrolli vajadus: Enesekindlustuse hädafondi tuleb nõuetekohaselt jälgida ja hallata. See tähendab aja ja ressursside investeerimist.
Arvestades kõike seletatut, võib järeldada, et enesekindlustuse võimalus sobib ainult siis, kui kõnealune risk on harva (või peaaegu null) ja madala raskusastmega. Vastasel juhul on eelistatav osta katvus kolmandalt osapoolelt.
Enesekindlustus versus riski enda võtmine
Oluline on eristada enesekindlustust riski enda võtmisest (oma kindlustusandja). Mõlemas režiimis puudub kolmas kindlustusandja.
Erinevus seisneb selles, et esimesel juhul moodustatakse spetsiaalne majandusfond ainult ettenägematute kulude jaoks. Teisalt kindlustusandja ise seda sätet ei võta, kuigi ta on pühendunud ka kahju hüvitamisele.
